Ivo Känd: Kuidas peatada Eesti ja eestlaste hääbumine?
Eesti majandusmigrant lahkub õhtusele odavale Viking Line'i laevale. Koduigatsuse peletamiseks on tal rahakoti vahel vaatamisest juba kortsus peaministri pilt. Sügiseselt tormine Läänemeri on aga Viru valgest ja Saku õllest põlvini. Ei ole tal, täiskasvanuks poputatud mehetümikal mingit kohustust midagi endasse investeeritust tagasi anda näiteks Mikitamäel üksikut lehma pidavale tädi Maalile. (Muide, seal on päriselt tädi Maali, see pole kujund.) Muinsuskaitse võtab nagunii piimapukid ja põhupallid kultuuripärandina oma hõlma alla...
Sain ühe „ärakargajaga“ laeval jutu peale. „Olen Tõnu ja Tõrvast. 700 eurot kätte on meie kandis ilus muinasjutt, väga paljud saavad veel vähem, sellest poole maksad lihtsalt elamise eest ja katsu siis ülejäägiga lapsi kasvatada ja neile tulevikku kindlustada. See kõik on personaalne, siin ei ole mingit kollektiivset otsust vaja loota ega oodata, sest meie valitsev klass ei ole seda tõugugi mitte, et oma rahva elu paremaks ehitada. 20 aastat tagasi lubati, et sööme kartulikoori ja siis läheb vahvaks. Ei läinud. Kartulikooredki said otsa. Mul teist 20 aastat kinkida ei ole. Parem olen mujal sibi kui istun Eestis ja näljas. Normaalne oleks 1000 eurot kuus kätte ja kohe.“
Ja nii ta taarudes eemaldub. Veidi hiljem kuulen päevauudistest, kuidas rahandusminister teatab, et meie sissetulekute kasv on olnud hindade kasvust kiirem. Kuid viimase nelja aastaga on eluasemekulud kasvanud 33%, majapidamiskulud 21%, toidule kulub 16% rohkem, seega on rahva elujärg halvenenud, reaalpalk vähenenud. Elektri hinna tõus on veel ees. Kui nüüd õõtsuvas laevas Eesti elule mõelda, siis ei kumbki mees kirjelda Eesti-laevukese ohtlikult õõtsuvat olukorda adekvaatselt. Ajal, mil rahvas on pikast kokkuhoiust väsinud, peaks juhtpoliitikute arvudes-loosungites säilima eetiline mõõde, mitte õukondlik peenutsemine. Väljaöeldu peab ka Tõnule Tõrvast tõena näima ega olema äratuntavalt valelik. Nõnda, et kuulatagi enam ei viitsi – pigem proosit!
Lahkujatele etteheidete tegemine oleks sama, kui süüdistada tundmatut, miks sa mind ei armasta - vägisi ju armsaks ei saa. Ja nii minnakse Tõrvast, Järva-Jaanist, Põlvast – üle riigi ikka aina „laeva peale,“ sest parem riskantselt võõrsil kui illusioonide kütkes kodumaal. Jah, sealgi lastakse üle, ka seal võib põhja käia ja elumerelainetes kadunuks jääda, ent enamus toob siiski kodustele elementaarse äraelamise raha.
Ei saa kuidagi nõuda lahkujatelt, et nad muudaksid oma ellusuhtumist ja süvendaksid isamaaarmastust, ise näljas, sest õhukeselt kodukamaralt lahkumine on ratsionaalne otsus elu-olu parandamiseks ja võimaluste suurendamiseks. Töö võõrsil võimaldab Tõrva mehele seda, mida keskmine tallinlane loomulikuks peab. Ei taha Tallinnasse, kui juba kodust ära, siis päris pagendusse põhjarindele, sest Soome palgatasemele järelejõudmist võib pidada pigem filosoofiliseks tarkuseteraks kui tõeseks tulevikuväljavaateks. Jalgadega hääletamine on järgmistel valimistel üksikisiku vastus riigi tänasele poliitikale.
Demograafiline auk
Tööealiste inimeste ja tervete perekondade riigist lahkumine on traagiline. Mida hõredamalt meid murumütse siin Maarjamaal ringi siblib, seda kallimaks uhkus eestlane olla muutub, sest kõik hinnad, nii püsikulud alates energiavarustusest kuni valitsejate ülalpidamiskuludeni muutuvad kallimaks. Me ei jõua enam midagi peale parim-enne-leiva ja Venemaalt varastatud kütuse ostagi.
Rahvastikuloenduse andmetele tuginedes on „laulva revolutsiooni lapsed,“ tänased 20-aastased viimane suurearvuline põlvkond. Sündivus oli siis laineharjal, hoidsime ühte ning vaba Eesti nimel oli kogu Eestimaa rahvas valmis sööma kartulikoori. See, et seoses majandusraskustega praegu ajutiselt neid söömegi, on mööduv.
Aga demograafiline auk, kuhu oleme kukkumas, võib meid vaatamata masu möödumisele välja suretada, sest „laulva revolutsiooni lapsi“, tänaseid 20-29 aastasi on 187 141 inimest, kuid järgmise 10 aasta jooksul siseneb tööjõuturule 60 835 inimest vähem, sest praeguste 10-19 aastaste põlvkonna suurus on 126 306 inimest. Ja maakohad tühjenevad veelgi, me kaotame sündimata laste arvelt järgneva kümne aastaga 10% maksumaksjast tööjõust. Kõrgepalgalistel pole motiivi karjääri sünnitamisega hakkida, madalapalgalistel ei ole võimalusi - mõlemal on ebakindlus, sest inimesed ei suuda meie riigis mõjutada protsesse. Kusjuures tervis on läbi mõlemal grupil.
Elada tuleb nüüd ja praegu – siin!
Ei ole õigust teiste inimeste valikuid halvustada, demokraatlikus riigis on kodaniku õigus elada seal, kus ta tahab. Seega ei sobi ka Eestist äraminejaid alavääristada. Äraminejatel läheb nii ja naa, sest välismaale minejate kogemused on erinevad ja sõltuvad paljuski ka sellest, mida teha osatakse ja mida tegema minnakse. Igaüks ei pea kodust ja sõpradest eemal olekut vastugi. Kõik pole nõus elamist ja õnnelik olemist edasi lükkama.
Seepärast võib kiindumus spetsiifilisse erialasse kodumaa-armastuse üle trumbata, samas pikk, haridust mitte eeldav töö võõrsil võib osutada nüristavaks, siis puudub ju eneseteostus ja areng. Oleme siia ilma sündinud arenema ja õppima ja karistuseks raha nimel mandumise eest muutume tagasi ahviks.
Olles ise 90-ndate algul töötanud raha kogumise ja kogemuste saamise eesmärgil 1,5 aastat Soomes ja üle kahe aasta Saksamaal, julgen väita, et tuleb elada sisse ühiskonda, õppida ajalugu, riigi keelt ja traditsioone – nii saab lähedasemaks selle maa elanikega. Püüdsin olla küll töökas, kuid ikkagi ei unustatud aeg-ajalt siiski mainimast, et oled võõras, eriti soomlaste puhul. Võib olla nüüd, 17 aastat hiljem on olukord teine, tookord said hästi hakkama need, kes olid konkreetselt töökad, mitte need, kes erilisi kogemusi otsima olid läinud. Olukorda leevendab ka see, et paljud võõrad töötavad tänaseks omakorda ka meil. Mis on kahtlemata paradoks…
Eesti mure ongi kodanike apaatsus, siis on hilja maksumaksjate väljarännet uurida, kui oleme sunnitud omakorda võõrtöölisi sisse tooma. Sotsiaalsed töökohad võivad kergendada olukorda vaid ajutiselt, tegelikku kasu kogukonnale toovad kohalikud ettevõtjad. Nemad loovad töökohti, toovad raha konkreetsesse valda, külla. Igivana jutt, et Eesti riik peaks toetama väikeettevõtlust. Senised programmid pole seda suutnud, liiga palju auru on kulunud „küla kiigeplatsidele.“ See pole mingi tegelik ja tõeline külaelu mitmekesistamine.
Pikk tee on veel minna, et meie valitsus, parlament ja kogu nn eliit emigreerumist probleemina teadvustaks ja arutleks seaduste tegemise tuhinas meie maksupoliitika ümber.
Kuidas suurendada väiketootmist maal – nüüd, kus aina linna ja võõrsile kolitakse - ja parandada teenuste kättesaadavust käsikäes koolide ja postkontorite sulgumisega?
Ettevõtjast nimekaim Ivo Lõuna-Eestist on kurtnud: „Ettevõtlus maal, see on kurb missioon. Ära on unustatud algkoolid, ühemehe saekaatrid, külapoed. Lahenduseks oleks võinud olla ettevõtlikele inimestele suurem starditoetus ja vähemalt 8 aasta jooksul maksuvabastus käibemaksust, aktsiisist ning tööjõumaksudest.“
Vist on juba hilja. Tema hinnangul oleks tulnud seda teha juba „eile“, sest täna on olukord juba katastroofiline, kuna võimekad inimesed, kes suudavad enamat, lahkuvad, sest ei näe võimalust ennast realiseerida.
Lähitulevikus saab Eesti majandusele takistuseks kvalifitseeritud tööjõupuudus, samas struktuurne tööpuudus ja pikaajaline töötus ei näita paranemismärke.
Noored pered, elage pidevas ootuses ja lootuses tegelikule elule, olenemata riigist, kuhu te jääte või lahkute! Kui aga riik ega riikide liit kindlustunnet ei anna, ei olegi paremat kindlustust kui kasvatada lapsed tublideks inimesteks lootusega, et nad tulevikus nõustuvad oma vanemaid vanas eas aitama. See võib olla moodsa maailmavaatega vastuolus, kuid ometi midagi kindlat ja tõelist. Ja kes maiade lubatud maailmalõppu usub, see laenaku end terminaalses eufoorias lõhki ja sõitku lõunamaale lõbureisile, et jaksaks põhjarindel haavu lakkuda ja eelarveauke lappida, kui lubatud maailmalõpp õnnetuseks ära jääb.
