Ivo Känd: Häbisambaks tuunitud võidusammas
Ent seletamatud juhtumid aina jätkuvad. Kui jääpurikate kukkumise puhul saab süüdistada ilma ja majaomanikku, siis hinnalise kunstitööga juhtuvad katastroofid aina kruvivad seletamatuid tuure üles. Võib vaid taas ja taas konstateerida: see rist on ära neetud. Saatanast ta ju olla ei saa?!
Olukorra hämaruses on vaid see kindel, et Vabadussõja võidusammas seisab Tallinnas Harjumäel Ingeri bastioni serval alates möödunud aasta 23. juunist, 90 aastat pärast Võnnu lahingut. See kuupäev on meie jaoks püha – see on võidupüha. Ja kahtlemata on suur kiusatus üsna lihtsalt oletada, kes ja miks selle üleva sümboli ära kaetas.
Samba või kaerajaan
Sammas seisab seal seitsmendal katsel, 90 aastat pärast Vabadussõda. Kas ta jääb sinna üldse seisma? Nüüd, kus ta on linnarahvale juba suisa eluohtlikuks muutunud, võib ühel hetkel tulla otsus ta sootuks maha võtta. Samba üks autoreid Rainer Sternfeld lubas avamisel, et lõpptulemus tuleb võimas. Võimas krahhijada on tulnud tõesti. Samba kohal on must vari, ja hädad ei näi lõppevat. Paistab, et tuleb vist Põhiseadusesse sisse viia parandus „vabadussamba remondi peatükk“.
Seniks ohtlik monstrum lindiga piirata ja välja panna hoiatavad sildid „varisemisohtlik, hoia eemale!“
Uue valguslahenduse rajamiseks tegid 10,24 miljoni krooniga parima pakkumise Merko Ehitus ja Alter Electric, kelle 800 000-kroonine ajatatud maksuvõlg ei olnud kaitseministeeriumi asekantsleri Martin Hurda sõnul aluseks pakkuja kõrvaldamiseks hankemenetlusest. Näib, et saime sellise mööndusega musta karmavõlga juurde – ja rahvuslikust uhkusest on kujunenud killerkoletis.
Tegemist on riigi esindussambaga ja ka musta maagiat uskumata häirib see reaalne-ratsionaalne fakt, et rahvuslikult olulise objekti parandamine usaldatakse küsitava mainega firmale, kes on elektrimaterjalide turul tuntud Hiina valgustite müüja. Kahe firma ühispakkumine valiti parimaks madalama hinna ja tööde kiiruse poolest, kuid odavam pakkumine pole valdavalt odav. Riigihanke seadusesse on praaktöö sisuliselt suisa sisse kirjutatud. Ega selline rahva raha laristamine ei lõpe, kui keegi ei hakka avalikult vastu igasugustele peatöövõtjate toimetamisele töötegijate arvel.
Meie ühiskond on täis tähelepanu hajutavat infomüra, nii et rahvas ei jälgi enam ammu ei oma valitsuse tegevust ega ammugi mitte kusagil inimestest kaugenenud Toompea jalamil ilumeelt ja pealuid riivava samba ümber tantsimisi. Täna, Võidupüha eel, ei saa eesti rahvas - sealhulgas need ligi 12 000 inimest, kes annetasid samba ehitamiseks ligi kolm miljonit krooni, tunda rõõmu kauaoodatud ja meid lõpuks ometi ühendavast võidusambast
Võitlus selle samba püstitamise eest pole olnud küll (veel?) verine, ent on kestnud kümneid kordi kauem kui Vabadussõda. Ei olnud eesti rahvas samba püstitamise suhtes üksmeelel 90 aastat tagasi ega ole ka täna. Võidusamba vastased ei ole kaevikutest väljunud, võitlus kestab
Ehitaja, Tšehhi firma Sans Souci allhankijate praagist tingitud valgustus- ja automaatikaosa kvaliteet on olematu, lisaks probleemid paneelidega ning algselt tehtud projekteerimisviga, kus samba elektroonikale ei tagatud piisavat ventilatsiooni. Samba väliskihi moodustab 30 mm turvaklaas ja sisemise kihi 30 mm jääd meenutav klaas, mitte 60 mm paksune jääklaas, nagu alguses lubati. Nende materjalide puhul ei ole paraku tegu ei unikaalsuse ega uuenduslikkusega.
Meiega sarnases kliimavöötmes asuvatel põhjanaabritel on klaasitöötluses suured kogemused, kuid Soome inseneri Aulis Bertini sõnul „kaotab turvaklaas aja jooksul oma esteetilise välimuse, muutub laiguliseks ja deformeerub. Samuti on turvaklaasi teravad servad alati ohustatud.” Seega risti deformatsiooni on vältimatu, lisaks on turvaklaassammas kergest määrduv, raskesti hooldatav ja ajaga tuhmuv.
Siinkohal tasub meenutada, et kaitseminister Jaak Aaviksoo autasustas samba autoreid Rainer Sternfeldi ja Andri Laidret teeneteristidega. Aurahad rinda said ka ehituse teostanud tšehhid ja vabadussamba sihtasutuse juht Aivar Reivik …
Me pole kadedad. Küsime lihtsalt: Miks koostati vigane lähteülesanne? Miks oli ehitusjärelvalve puudulik?
Poliitikud kui jaanalinnud
Kui vaadelda lugu läbi roosa poliitilise uduloori, kus karismaatikud pesevad pööbli need ajuosad, mis tegelevad valvsusega, hoolikalt puhtaks, siis lülitavad juhtide targad kõned välja masside negatiivse taju. Ajupestud murumüts usub samba-Jaagu tõekuulutust: „Jõuluks süttib püha tuli vabaduse altaril” Selle õnnestumiseks on ju aeg lausa ideaalne, sest pole ju mägede taga märtsikuu valimiskellade helin, ja peagi rivistuvad poliitikud pööbli hääle püüdmiseks stardijoonele.
Orava Andrus - tema uisutab kevadele vastu euro-vankril. Tal on ka tagataskus pronksmees Aljoša ja kindlasti on ta omakandimeest Emajõe ääres jalutades isalikult õpetanud. Paraku on füüsik Jaak jäänud poliitõppes eluvõõraks lüürikuks ega ole jalgu maha saanud. Tallinna-Jumal tsaar Edik Esimene ja tema Püha Jüri jälgivad Harjumäel toimuvat heatahtliku muigega: mida kauem monument tellinguis on, seda parem. Isamaaline Mart võiks ju abivalmis Jaaku mõne tõekuulutusega toetada - kasvõi likviidsuse likvideerimisest rääkides - kuid vaikib targu temagi: mine tea, kuidas va pööbel asjadest veel aru saab …
Et „püha tuli” rahasambal süttiks, läheb kõik mängu: valgustus, parandus, soojendus, jahutus, asendus, selgitus – ristirahvas rõõmusta, sambaministrit ülista, majanduskriisis väikeriigi viimset raha larista … Lugupeetud Eesti Vabariigi president härra Toomas Hendrik Ilves, tunnistage ometi teiegi see sammas ajutiseks ja andke lubadus, et õige mälestis tuleb ükskord parematel aegadel niikuinii!
