Ivo Känd: Et lasteaedadest kaoks puudusest lehkavad lastejoped
Ka meil, kes me oma riigi saamise nimel lubasime kartulikoori süüa, algab sotsiaalne tõrjutus juba lasteaias. Lapsed kasvatavad üksteisesse subjektiivse vaesuse — väike inimene tunnetab maast madalast enda tõrjutust ühiskonna poolt, kus ta on hoiakute tasandil teatud elustandarditest ilma jäetud.
2010. aasta esimeses kvartalis sai toimetulekutoetust 34 400 inimest, kellel eluasemekulude mahaarvamise järel jääb näppude vahele iga pereliikme toiduks ja riiete ostuks kuni tuhat krooni. Kas see on vaesus? Aafriklastele mitte, kuid meie standardite järgi kindlasti.
Majanduskriisi pärast töötuks jäänud inimesed satuvad järjest suuremasse hätta: praegusest 80 000 töötust üle poole (56 protsenti ehk umbes 45 000 inimest) ei saa enam töötuskindlustushüvitist ega ka tuhandekroonist töötutoetust, sest nad on juba liiga kaua töötud olnud.
Miks nad kõik oma hädas vaikivad? Teevad ehk kusagil salaja ümbrikupalga eest siiski tööd? Pigem häbenevad ja hääbuvad sosinal. Läbi aastasadade on leidnud kinnitust, et vaesus toodab vaesust. Vaesuse põhjused ja vaesuse kujunemine on Eestis teaduslikult modelleerimata. Eesti ühiskonnateadlased on esitanud traktaadi kahest Eestist — rikaste ja vaeste riigist, milles kummaski on oma arusaamad, eesmärgid ja vahendid, põhimõtted tegutsemiseks ja kriteeriumid tulemuste hindamiseks. Kui raha ei ole ja asju osta ei saa, kannatab elukvaliteet. Kas või psühholoogiliselt ja emotsionaalselt. Iga ost pole ju vajalik füüsiliseks eluspüsimiseks, mõnda on vaja eneseväärikuseks ja edenemiseks!
Kas ühiskond on valmis juurdlema vaesuse süvamehhanismide üle, et Pärnu kunagisest linnaosast üle terve riigi levinud „vaeste patuste alevis” hakkaks närutamisest õnnetute hulk vähenema? Või ei ole meie rikkad ikka veel piisavalt rikkad? Rikkad kurdavad, et neid ei sallita ja edukuse edetabeleid seega avaldada ei tohiks. Ent Eesti pisaraid ei usu, seega vaeste ja rikaste vastandlikust halamisest pole abi.
Ääremaa Kükametsa Kolla ega Lasnamäel elav Ivan ei saa pangalaenu, sest tal ei ole tagatist. Mikitamäe Matilda lapsed ei saa õppelaenu, kuna pole, kes käendaks. Vaesus tekitab kroonilist harimatust. Rikkus saadab lapsed võõrsile parimatesse koolidesse. Seega kannatame üha suurenevat lõhenemist ja lahknemist — kusjuures aina enama kui kahe erineva Eesti vahel. Kui rahvuslik intelligents teeniks eeskätt oma rahvast, mitte raha, siis kantaks hoolt ka võimekana ja väärikana elamise eelduste eest. Siis ei ripuks kena kodanlase lapse puhta ja uue jope kõrval juba kummalgi pool ühe vaese lapse jope, keda sünnipäevale ei kõlba kutsuda.
Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus
Kuidas mõõta vaesust hoiakute tasandil? Lapsed on see sotsiaalne grupp, kellest ei sõltu mitte midagi. Nad sõltuvad ise eelkõige oma vanematest, kuid milline lapsepõlv kujuneb siis, kui kahte last kasvatav üksikema on töötu…
Keskkond määrab inimese tuleviku ning mõjutab ka teatud geene, mis kujundavad isiksuse, loovad enesekindluse. Puudustkannatavatel lastel tekib alalhoidlik ja alateadlik sulgumine, nad ei suhtle ei oma vanemate ega õpetajatega. Sellele järgneb aga pahatihti koolide pooleli jätmine. On kurb, kui laste anded jäävad märkamata. On ju laste arengus teatud eriti sensitiivsed perioodid, mil avalduvad õnneks ja eduks vajalikud võimed. Kui nende võimete arendamise aeg lastakse mööda, siis on hiljem pöördumatult hilja lapse arengut ja huvisid mõjutada ning kooliskäimise rõõmu taastada.
Igal aastal kaob Eestis põhikoolist umbes tuhat last! Väljalangemise põhjused on erinevad, kuid ühisnimetajaks jääb vaesus. Eesti inimvara on piiratud, eriti lapsi on vähe ja seega on kurjast, kui me ei kasuta oma väheseid inimesi. Jah, on üksikuid tublisid näiteid, reeglit kinnitavaid erandeid ning need ei iseloomusta ühiskonda tervikuna.
Vaesus ühiskonna kaasnähtusena
Omamoodi lõksuks või bumerangiks on kujunenud Hiina tuntud vanasõna, et näljasele ei tule anda kala, vaid õng. Praktikas kukub välja nii, et näljane ei oska ja ei jaksa õngitseda. Näljane tahab kohe midagi süüa, muidu ei jaksa ta õngega ojani roomata. Näljane ei saa seemet mulda panna, sest kõht on nii tühi ja ta sööb seemne ellujäämise instinktile alludes ära. Näljane ei saa minna õppima, sest ei jaksa õpingute eest maksta, ega saa ka õpetusest aru, kuna aju on alatoidetud ja mure ei lase keskenduda.
Vaesus on harimatuse tagajärg, aga vaesuse põhjuseks võib olla ka vilets kommunikatsioon, vähene turvalisus, hädine infrastruktuur, alkoholism, kuritegevus, narkootikumid, prostitutsioon, salakaubandus, hõlptulu. See kõik võõrutab tööst ja irrutab ühiskonnast ning lõhub perekonna. On seegi kõik paratamatu?
Uus vaesusriski vorm on laenamise ja liisimise sihtgrupp, need lõhkilaenanud pered, kus neli aastat tagasi oli kõik hästi. Nüüd aga on nad raskemas majanduslik-psüühilises olukorras kui püsivaesed, kes on sündinud ja elanud vaesuses. Selle rahvakihi heaks tuleks üliruttu tõsta ka sotsiaaltöötajate kompetentsi niisuguse ebatraditsioonilise vaesusega toimetulekuks.
Missugune on Eestis abivajavuse üldine standard? Alustada tuleks lastest, et tulevasel põlvkonnal oleks kõht täis, hambad terved, olemas arvuti, huvialaringid ja sõbrad. Et julgetaks unistada ja silmist ei kaoks rõõm ja säde. Pelgalt vaid söögiraha jagamine umbmäärastele riskigruppidele on nagu lennukilt raha külvamine.
Kõlab küll banaalselt, aga iga vald toitku tõepoolest oma vaesed, sest just kohalikud omavalitsused näevad, kellele millist abi vaja. Vallad saavad mitmekesisemalt, paindlikult ja individuaalsemalt läheneda kogukonna liikmele olukorras, kus kõik tunnevad kõiki. Praegune bürokraatide mehhanism alandab inimest, keda sunnitakse kirjutama abipalveid riigipoolse vähesegi abi kätte saamiseks. Sellega rõhutatakse veelgi abivajaja staatust. See on lõhkuv ja lammutav.
Eestis on väärtushinnangute kriis. Eestkõnelejad aina selgitavad: inimene peab olema aktiivne, ettevõtlik, positiivne. Kuid Eestis tegeleb ettevõtlusega umbes 20 protsenti elanikkonnast, ülejäänud ei ole võimelised uut väärtust looma. Oma firma pidamiseks ja vedamiseks puudub neil kompetents, kuid nad on samas head töövõtjad.
Paraku on just töövõtjad hetkel kaitsetuimad, sest tööandjal on võimalus mitme kandidaadi hulgast valida. Töövõtjad võetakse sageli tööle neljakuulise katseajaga, sest nii kaua on võimalus maksta miinimumpalka. Katseaja lõppedes alalist lepingut ei sõlmita ja võetakse muudkui jälle uus töötaja uue katseajaga…
Tööandjad aga kurdavad, et samas õieti polegi kedagi võtta. Eriti maal, kus vahemaad on kauged ja ilma autota ei ole võimalik tööl käia, aga miinimumpalgaga ei suuda autoga liikumist endale lubada. Seepärast jäädaksegi pigem koju. Julgen väita, et isegi kui töötu abiraha oleks suurem, otsiks inimene siiski pigem töö — et oleks kohustused, töökaaslased, tulevikuväljavaated, unistused. On ju töö ja tegevus parim ravim löödud hingele.
Kuidas jagada ressursse?
Olgem ausad, Eesti senine edukus ja eurokõlblikkuse saavutamine on vähemalt osalt tööturu paindlikkuse ja karmi majanduspoliitika tulemus — inimohvrite hinnaga saavutatud näiline võit. Valimised ei ole aga kaugel ja hoogu hakkab jälle koguma mitmepoolne ärapanemise kampaania, kus lajatatakse serviti. Enam isegi ei teeselda püüdlust inimlikkuse ja solidaarsuse poole. Nagu juhtuski näiteks tööandjate ja töövõtjate manifestidega.
Rahvas on tüdinenud lähenemisviisist, kus ratsionaalne võit ja ühiskasu mattub kohe emotsionaalse ja kaotusele keskenduva vastasseisu survesse. Meediagi neelab meelsasti alla skandaal-sensatsioonilised ussikesed negativistliku konksu otsas.
Praeguseks on eestlase keskmine vanus ületanud 40 aasta piiri. See on iga, mil inimene hakkab mõtlema säästmisele vanaduspensioniks — see aga vähendab sisetarbimist, mis tähendab vähem toodangut nii teenuste kui kaupade näol. Seega ootaks poliitikutelt enne valimisi asjalikke debatte, kuidas jagada ressursse üha suureneva osakaaluga pensionäride ja pidevalt väheneva tööealise rahvastiku vahel.
Meie riigis ei tohiks keegi tunnetada eemalejäetust. Ka vaesusest on võimalik ühiselt vabaneda ja kaotada lasteaiakappidest kurvalt puuduse ja mustuse järele lehkavad lapsejoped…
