Ivar Raig: miks Juhan Parts ei sobi esindama Eestit EL kontrollikojas?
Tema lähetamine Luksemburgi võib osade poliitikute jaoks olla kergendus, ebamugava tegelase pagendamine Eestist eemale. Kuid sellel võivad olla mõned ebameeldivad tagajärjed kogu Eestile, eriti maksumaksjatele, kuid ka võimul olevale poliitilisele ja majanduslikule eliidile.
Kui varem jagasid kõrgete ülikõrge palgaga ametnike portfelle kaks koalitsioonipartnerit Reformierakond ja IRL, siis nüüd tuleb arvestada ka sotsiaaldemokraatidega. Peaminister Taavi Rõivas peaks suutma selgitada, et endised (Ansipi-aegsed) kokkulepped enam ei kehti. Valitsuse liikmed aga võiksid tunnistada reaalpoliitilist olukorda, Eesti europoliitika esinumbrid pole enam reformierakondlased Siim Kallas, Urmas Paet ja Andrus Ansip, vaid pigem sotsid Toomas-Hendrik Ilves, Marju Lauristin ja Sven Mikser.
Kui esimesed kinnistasid endale mõjuvõimsad ning tasuvad kohad Euroopa Komisjonis pikkade võimul oldud aastate jooksul, unustamata ka oma peamist koalitsioonipartnerit, siis sotsid uue jõuna valitsuses taotlevad senisest suuremat rolli EL institutsioonides.
Siin peitub esimene argument, miks Juhan Partsi asemel võiks Euroopa Kontrollikoja liikmeks esitada mõne teise kandidaadi. Euroopa institutsioonides peaksid Eesti esindajad loogiliselt olema esindatud vähemalt proportsionaalselt valitsusliidu struktuurile, ideaalis aga Riigikogu struktuurile. Sellest on olukord väga kaugel.
Teine põhjus, sisuliselt isegi kaalukam, teise kandidaadi kasuks peitub selles, et peaministri ja majandusministrina rikkus Parts korduvalt EL kaubandus-, konkurentsi- ja eelarvereegleid. Reeglite rikkuja üldiselt ei sobi reeglite täitmise kontrollijaks. Nagu kits kärneriks. Partsi kandidatuuri esitamisega käituks valitsus selles mõttes ebamoraalselt. Mõelgem võimalikele finantsilistele tagajärgedele, meenutades Juhan Partsi juhtimise ajal suhkrutrahvi ja Estonian Air pankroti näol Eesti maksumaksjatele tekitatud tohutuid kahjusid.
EL õiguse rikkumisega pole Eesti saavutanud edu rahvuslike huvide kaitsmisel, Brüsselilt erandite ja üleminekuperioodide taotlemisel. Vastupidi, Partsi-aegse majanduspoliitika kaotajaks on lisaks maksumaksjatele olnud ka ettevõtjad. Eksisammud tulenesid EL liitumislepingu kontekstis sobimatutest poliitilistest ideedest või lihtsalt teadmatusest EL küsimustes. Seda viimast mõistagi eelkõige valitsemise algusperioodil, mil Eesti oli juba lõpetanud liitumisläbirääkimised (13. detsembril 2002). Juhan Parts nendel läbirääkimistel ei osalenud, kuid vastse peaministrina (alates 10. aprillist 2003) ei suutnud ta ilmselt piisavalt süveneda kogu EL väga mahukasse ja keerukasse seadusandlusse (üle 20 000 õigusakti) ja liitumislepingusse, mis hakkasid Eestis 2004. a. 1. mail kehtima,.
Partsi viimatine koostöö EL Komisjoni konkurentsi peadirektoraadiga oli ebaprofessionaalne ja provokatiivne, nõnda oli sisuliselt välistatud Eesti jaoks positiivse otsuse saavutamine Estonian Airile osutatud riigiabi andmise kohta.
Kui Eesti tahab ennast näidata vastutustundliku riigina, siis võiks valitsus nimetada Eestit EL Kontrollikojas esindama mitte poliitiku, vaid EL õigust väga hästi tundva kogenud audiitori või korruptsiooni vastu võitlemisega tegeleva võimeka noore juristi.
