Ivar Jurtšenko: Ole meheks, Sõber!

Sellel lool on ühest küljest just kui familiaarne pealkiri, teisalt aga sobilik, sest juttu tuleb tõelisest rahvamehest. Andres Sõbra väljaütlemiste teemal oleme vaat et kõik vähemalt korra tuld pritsinud. Aga kui „lapsesuu“ kõrvale jätta, siis on tema tegemistes hing sees ja see on pagana nauditav!

Repliiki ajendas kirjutama reedel Rakvere Spordihallis nähtud korvpallimatš Tarvase ja Tartu Ülikool/Rocki vahel. Kuna jäin mõned minutid kohtumisele hiljaks, istusin tribüüni trepiastmetel — vabu kohti lihtalt polnud. Nägin etendust, mis võiks minu vaatevinklist kandideerida aasta parimate sekka.

Jätame need sportliku taseme gallupid kõrvale ja hindame nähtut emotsioonide ning sisetunde põhjal. Tulla „külameeskonnaga“ Rocki vastu viimasel veerandil miinus 17 punktilt miinus viiele on saavutus omaette ja näitab kujukalt meeskonna sisemist põlemist.

Janar Taltsil võib olla õigus, kui ta sõnas peale mängu, et Rocki alistamine jääbki Andres Sõbra unistuseks. Kuid Talts peab nõustuma sellega, et neil oli reedel reaalne oht Rakveres tappa saada. Saali kogunenud täismaja publikut (1700 inimest!) oli tagajagadel ja ahmis endasse väljakul toimuvat. Nauditav on vähe öeldud!

Rakvere oleks oluliselt vaesem kui Sõpra poleks, Eesti korvpall oleks vaesem kui Sõpra poleks ja mine tea, võib olla on ka Eesti koondis vaesem, sest Sõpra ligi ei lasta.

Usun, et Rakveres juba oodatakse reedest päeva — siis tuleb külla Kalev/Cramo.