Ivan Lavrentjev: Mõtisklusi peremudelist noore pilgu läbi
Vahepealsel ajal on piike murtud selle üle, kas traditsiooniline perekond ongi Eesti iibe päästevahend. Väidan, et ei ole. Kummaline on selle juures asjaolu, et konservatiivse perekonnamudeli eest võitlejad on kõik vanuses 40+ ning nende pered on juba loodud. Noorte häält kõlab sel teemal vähe ja seda loogilistel põhjustel – noortel inimestel pole sellist perekonda vajagi.
Muide, sealsamas vanalinnas on tore mõtiskleda - näiteks progressist. Vene keisririigi loojangu aastatel polnud Tallinnas probleemiks mitte ummikud, vaid hobuste tekitav sõnnik. Samas olid esimeste autode kriitikud toona maailma mõjukamad inimesed – näiteks eelistas hobust Saksa keiser Wilhelm II, kes leidis, et autol pole tulevikku („Das Auto hat keine Zukunft, ich setze auf das Pferd.“)…
Jättes kõrvale üleminekuperioodi, mil kõrvuti olid kasutusel nii hobused kui ka autod, teame me täna, kes võitis. Sama on läänemaailmas juhtunud klassikalise peremudeliga – sotsiaaltoetuste süsteem, aga ka meditsiini areng, linnastumine ning tehniline revolutsioon tõrjusid paljulapselise suurpere vaikselt tahaplaanile.
Lisaks peremudelile ei jäänud muutustest puutumata ka tavad, tõsi, see ei toimunud üleöö. Veel 1930-ndatel oli Briti kuningas Edward VIII sunnitud troonist loobuma oma venna kasuks, kuna võttis naiseks lahutatud ameerika sotsialisti. Keeld rassivahelistele abieludele kehtis mõnedes USA osariikides kuni 1967. aastani ning alles 2001. aasta 1. aprillil abiellus Hollandis esimene homopaar.
Muutused mõtlemises ning vähemuste õiguste tagamises ei toimunud aga kiirelt või veretult. Kahe mainitud grupi võrdsema kohtlemise nimel pingutades maksid oma eluga nii Martin Luther King ja Harvey Milk.
Aga millised muutused toimuvad Eestis? Aina vähem inimesi läheb kirikusse abielu registreerima. Viimase rahvaloenduse järgi on abielus 35 protsenti eestimaalastest, 16 protsenti elab püsivas kooselus. Trend on ühene: võrreldes 2000. aastal toimunud rahvaloendusega vähenes abikaasade osatähtsus 5,4 protsendipunkti ning vabaabielus olijate osatähtsus suurenes 4,7 protsendipunkti.
Nende numbrite valguses tundub imelik 2011. aasta sügisel asutatud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) algatatud uute perekonnamudelite vastane kampaania. Petitsioon, mis rõhutas “õige” perekonna vajadust jätkamaks kristliku traditsiooni, kogus ligi 38 000 allkirja ja pälvis kahe suurema Eesti kiriku poolehoidu. Algatusega kaasnenud meediakajastus sisaldas palju absurdsuseid ning ajaloo ja loogika vallas ebapädevate arvamusliidrite sõnavõtte.
Üheks sääraseks näiteks on Sirbis avaldatud Aivar Kivisivi arvamuslugu, kus ta väidab, et nii homo- kui ka heteropaar, mis ei taha lapsi saada, on puudega „Arvan homode asjus, et tegu on puudega inimestega, kes ei suuda saada lapsi psüühilise või geenihälbe tõttu.“)
Minu tutvusringkonna moodustavad valdavalt 20-35 aasta vanused inimesed. Mu sõbrad ja kolleegid on jõudmas ikka, kus hakatakse lapsevanemateks saama. Üritades neid kõiki meeles pidada, pean kinnitama: need toredad inimesed, kes noori paare moodustavad, elavad vabaabielus. Nad eelistavad vabaabielu isegi siis, kui nad ostavad koos kinnisvara ja ka siis, kui laps on sündinud.
Katsed kaitsta traditsioonilist perekonda on mõttetud, kuna sajandi eest tüüpilisena defineeritavat perekonda ei ole enam, vähemasti Eestis mitte. Mis puutub eestlaste välja suremist, siis iivet mõjutavad tugevasti majanduslikud tegurid ja empaatiavõime olemasolu ühiskonnas. Viimane annab võimaluse elada õnnelikku elu, õhutamata vaenu rindel, mida tegelikult pole olemas.
TV3 võttegrupile ütlesin aga toona, et ei juhtu eestlastega midagi: sajandi eest elas Peterburis ligi 50 000 eestlast ja sama palju elab neid täna ka Soomes. Rahvas jäi püsima ja suutis oma riigigi rajada. Mis siis veel nüüd viga?
