Isegi kui Ühtne Eesti ebaõnnestub, on signaal antud

Lauri Vahtre arvamusest polekski rohkem vaja teada kui vaid väidet, etNO99 teater pole pädev poliitikat pilama! Selline pealkiri reedab selgelt, kuhu Eesti riik on jõudnud oma poliitilises kultuurituses.

Asi peab olema ikka väga hull, kui tipp-poliitikud on kaotanud juba orientiiri ega taju enam riigi ja tema kodanike vahelist seost. Õigemini öeldes — sidumatust! Kes on siis NO99 teater? Kas tulnukad, kellel ei tohiks olla asja tundmatu eluoluga siin, meie planeedil Maa? Kas NO99 teater kuulub erikategooria alla, kellel pole õigust ilma GLAVLIT-i loata kodanikuõigusi kasutada?

Olen ikka poliitikast rääkides koputanud loomeinimeste südametunnistusele. Kurtes, et liialt passiivseks ja eemalolevaks on jäänud see oluline jõud, mis võiks ohjata poliitikuid, kes katastroofilise kiirusega eemalduvad rahvast, seega demokraatiast!

Loomeinimesed ilmuvad kahjuks areenile alles siis, kui “tegu” on tehtud. Siis kaagutatakse mõni aeg ja elu läheb endiselt edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Poliitikutele meenub rahvas alles siis, kui hääli on vaja oma võimu põlistamiseks.

NO99 teatri sotsiaalne närv ütles esimesena üles ja ta asus tegutsema. Kadestan seda teatrirahvast, sest tahaksin olla ka ise seal ja anda oma panuse sellele tänuväärsele ettevõtmisele. Ükskõik, kas see üritus täiega õnnestub või mitte, on ikkagi signaal antud ja õigel aadressil.

Soovin, et see “repertuaaripärl” ei vaibuks, vaid laieneks igasse Eestimaa nurka. Viimane aeg oleks Lauri Vahtre ja tema mõttekaaslaste mugavasse ja turvalisse ellu pööre tuua.

Arvamus saabus rubriiki Rahva hääl, kuhu ootame kõikide lugejate arvamusiavaldusi, pilte ja tähelepanekuid.