Isamaaliit — kindla programmiga erakond
Üks erakond ei saa olla kõigile ühtviisi sobiv. Kui ta püüab saada toetust kõigilt — ka erineva maailmavaatega inimestelt, siis lahjeneb tema sõnum sel määral, et tekkib küsimus — miks ta üldse olemas on!?
Viimastel aastakümnetel on eesti rahva elus toimunud palju. Lisaks taasiseseisvumise pöördelistele sündmustel saime riigina NATO ja EL liikmeteks. Võib öelda, et iseseisva rahvana ei ole eestlaste tulevik kunagi nii kindel olnud kui praegu. Meil on võimalused riigikaitseks ja majanduse edendamiseks.
Kas Isamaaliidul nüüd enam midagi uut öelda ei olegi? On küll. Eesti eesmärk on küll pisut muutunud — aga see on olemas. Ja tema hoidmiseks tuleb teha veelgi rohkem tööd — seda tuleb veelgi paremini selgitada, sest meie eesmärk on muutunud raskemini nähtavaks ja mitte nii kergesti mõõdetavaks, kui oli seni.
See põhieesmärk on — rohkem lapsi ja rohkem eesti keelt rääkivaid inimesi. Meile on oluline rahvuse kestmine, noorte eestlaste juurdekasv, aga meile on oluline ka see, et Eestis elavad teiste rahvaste lapsed meie keelt räägiksid — nii kindlustavad nad eesti keele ja kultuuri kandepinda. Aga eesti keelt ei pea saama rääkida ainult Eestis. Eesti riigi asi on aidata korraldada asjad nii, et eesti keelt saaks õppida ja rääkida paljudes ülikoolilinnades ja paljudes meie koolidega lähedastes sõprussuhetes olevates koolides üle ilma. Eesti riigi huvi on toetada meie mujal elavate rahvuskaaslaste kultuurilist kokkuhoidmist nii, et säde ei kustuks ka üle maailma.
Lugesime kõik murega sealsete võimude plaani panna mõne aasta pärast kinni eestikeelne Petseri II Keskkool. Ma ei kujuta Petserimaad ette ilma koolita, kus saaks õppida eesti keelt ja eesti keeles. Eesti riik peaks võtma Petseri kooli ülalpidamise enda kanda nii, et seal eestikeelne õpe säiliks ja miks mitte ka neile sealsetele lastele, kel kodune keel on vene keel.
Aga nüüd rahvastiku juurdekasvu juurde.
Meie oma eesti lapsi ei tule mitte ainult sünnitada, vaid ka kenasti kasvatada. Võiksin libastuda ja hakata põhjalikumalt haridusest rääkima, nagu just äsja oleks peaaegu juhtunud, kuid saan veel sõnasabast kinni.
Olgu kohe ära märgitud, et eestlased jäävad Eestisse elama ja toovad siin ilmale lapsi, samuti tulevad alati hea meelega koju tagasi siis, kui siinne elukeskkond on parim pakutavatest. Hea küll — nii palju päikest kui Vahemere ääres siin lähiajal ei tule — aga puhas loodus, palju eluruumi suurlinnakärast eemale tahtvale inimesele, head haridus- ja kasvutingimused lastele ja turvaline ümbrus — neid saame hoida ja luua.
Eesti keelele vajalike tingimuste loomise osas on tegemist ju selge positiivse arenguga — Euroopa Liidus on meie keeleruum juba avardunud senisega võrreldes. Me ei saa olla rahul juba olevaga. Kui meil puuduks eesmärk vähemalt säilitada rahvastik — siis järelikult oleks eesmärgiks kahanev rahvastik!
Kui aga eesmärgiks on eesti rahva püsimajäämise kindlustamine — siis võtkem selgeks sihiks jõuda lähiaastakümnetel 1,5 miljoni eesti keelt kõneleva inimeseni maailmas.
Kuidas selleni jõuda?
Sündimuse tõusule kaasa aitamiseks on mitmeid meetmeid. Viimasel ajal on perede eest hoolitsemise märgiks hakatud pidama justkui ühe erakonna poolt välja mõeldud vanemapalka. Kumb see viljakas erakond oli, kas Reformierakond või Res Publica, selle kohta on respublikaanidel ja reformierakondlastel muidugi oma arvamus. Tunnustades kõiki pingutusi eesti rahva püsimiseks tahaksin siiski meenutada neid aegu, kui juba 1998.aasta sügisel käis Lauri Vahtre magamata silmadega ringi ja ajas kui uni peale emapalga sisseviimist . See põhimõte seisis Isamaaliidu 1999.aasta valimisprogrammis, kuid Reformierakonna tõrjuva suhtumise tõttu jäi koalitsioonileppest välja.
Pealegi tuli meie juhitud valitsusel sel samal 1999.aastal alustada miljardilise miinusega eelarves. Majanduse jälle jalgadele panek võttis aega. Saime sellega valmis kolme aasta jooksul, nii et kohe meist järgmine valitsus sai alustada positiivse lisaeelarvega.
Mis aga puudutabvanemapalgast tulenevat abi perekondadele, siis see on märkimisväärne. Ometi lõppeb selle mõju aasta, edaspidi võib-olla aasta ja mõne kuu järel ära. Mida pered siis tegema hakkavad, kui näiteks ühel vanematest ei ole head töökohta? Ülejäänud aja eest tuleb lapsekasvatamist lihtsamaks muuta igakuise lapsetoetuse maksmisega. Iga lapse eest peaks perel olema võimalus saada lisaks 1000 krooni toetust.
Isamaaliit on siiski näinud ja ka ellu viinud üht lastega peresid toetavat originaalset meedet, mille väljamõtlemise au tahab üks väikese toetusega partei meilt ära võtta. See on tulumaksuvaba miinimumi sidumine laste arvuga peres. Meie programmiliseks eesmärgiks on, et ühe miinimumi jagu tuleks maksuvabastust iga lapse eest kõigile peredele — ka üksikvanematele. Eestis on praegu lapsi kasvatavaid peresid ligi 195 tuhat. Kõik need inimesed oma lastega on ära teeninud riigi ja avalikkuse positiivse tähelepanu!
Kui Isamaaliit suudab teie toetusel viia ellu räägitud maksusoodustuse põhimõtte, saavad kõik pered, kus on töölkäivaid liikmeid, sellest tähelepanust ja soodustusest osa. Eeldused selleks on olemas. Laari valitsuskoalitsioon suutis vaatamata kõigele kehtestada selle põhimõtte alates kolmandast lapsest. Praegu on Riigikogu menetluses Isamaaliidu seaduseelnõu, mis kehtestaks kõnealuse soodustuse alates teisest lapsest. See eelnõu on juba leidnud toetust. Sama põhimõtte on koalitsioonileppesse kirjutanud ka uus valitsuskoalitsioon. Meie omalt poolt oleme juba algatanud ka järgmise eelnõu, mis viikski soodustuse alla juba ka üht ja mõistagi siis üldse lapsi kasvatavad vanemad. Ja siis oleks täiemahuline tulumaks omamoodi lastetusmaks neile, kel lapsi pole. Aga positiivne — s.t. neilt ei võeta rohkem. Aga neilt vanematelt, kel lapsed on, võetakse lihtsalt vähem tulumaksu!!! Selle eest, et nad on teinud Eestile kingituse. Ja et nad ehitavad Eestit ja toetavad vanemaid põlvkondi siis, kui praegused töötegijad seda enam vanaduse tõttu ei suuda.
Nendel lastel, keda me ilmale kanname, on ees oma elu. See elu võib kujuneda teistsuguseks, kui on olnud meil. See õigupoolest ei panegi kedagi üllatuma. Küll aga see, et nende elu võib hakata kulgema hoopis teistsuguses Eestis. Ja seda mitte ainult heas tähenduses. Euroopas ei ole enam sel määral rikkumata loodust kui meil. Euroopas on nii rahvus- kui meelsuskonfliktid tavalised. Maailmas on hakatud ehitama müüre erinevate religioonide vahele, erineva töö ja elukultuuriga riikide vahele. Aeg- ajalt tekivad nendesse müüridesse ikkagi augud, mille kaudu lipsavad sisse pommiterroristid või need, kes meie kultuuri ei austa. Pinged suurenevad, mitte ei vähene.
Sellises olukorras on meie lastele vaja kindlat pidet. (Ja mitte ainult automaadi oma). Selle pakkumine on Isamaaliidu poliitikute, kõigi meie kohus. Traditsioonilised väärtused ja eetilised tõekspidamised on need, mille säilimine annab ühiskonnaliikmetele kindlust.
Meie asi on seda kindlustunnet pakkuda noortele, nii nagu Isamaaliit pakub seda kogu ühiskonnale.
Laste arvel elatakse sel ajal, kui peaks elama laste nimel! Nüüd, kui isegi valitsus on nakatunud rootslaste Hansapanga reklaamikampaaniast võtta püsiväärtuste arvel tarbimislaenu, oleme sattumas tarbimisühiskonna pöörisesse, millist keegi ei ole varem näinud. Eestis ei ole mitte kaht Eestit, vaid selles ühes Eestis on kaks erinevat elu: Elu kaubanduskeskuses ja elu maantee ääres, millel kihutavate uhkete autode kõrval vihmas ja tuules kooli rühkiv algklassilaps mõtleb, et kusagil on huvitavam ja võib-olla ka turvalisem elu, kui tal kodus. Parem on seal, kus meid ei ole!
Tahan sellega rõhutada, et praegu on aeg, mil lastele on vaja vanemate ja ühiskonna tuge just kujunemisel. Elada tuleb laste nimel, mitte laste arvelt, nagu tänane koalitsioon oma laenukoormuse kasvatamise poliitikaga taotleb. Sest hullumeelne tarbimisühiskonna loomine, ilma mõõdutundeta ressursside kulutamine tähendab saastatud loodust meie lastele.
Murehooks on põhjust küllalt — on ju seni oldud kui muretu laps. Looduse küllastumine igasugusest raskesti ületatavast saastest hakkab elukvaliteeti mõjutama igal juhul. Kui enne ammutati ämbriga vett, siis nüüd pead ostma seda kalli raha eest poest, kusjuures selle raha teenimiseks on vaja toota omakorda mitut sorti tarbekaupu, mis võtab omakorda nii tooret kui muud energiat. Lisaks sellele on vesi villitud peamiselt plastpudelitesse, mille sattumisel maapinda saastab ta loodust veel paljude inimpõlvede jooksul. Paradoksaalsena on iga uus ilmakodanik sunnitud oma vanemate tahtel alustama tegevust siin ilmas massiivse looduse reostamisega — üksteise järel tõmmatakse talle jalga tuhandeid mähkmeid, mis on valmistatud materjalidest, mida loodus omaks ei võta.
Kõik, kes armastavad maad, merd, metsa — on isamaalikud inimesed. Need inimesed on häiritud, kui me igapäevase rüselemise kõrval justkui ei märkagi seda, mis meil juba olemas on. On midagi, mille hävitamine on inimeste kätes — Eesti looduse ilu ja tervislikkus! Mitte et inimene oleks loodusest üle. Lõpuks jääb kehtima ikkagi loodus ja looja. Aga see mida me oleme harjunud pidama Eesti looduseks — põlislaaned, sinine meri ja merikotkad — võib hävida küll. Samuti nagu meie metsaline ja paljudel ka käed-mullased-elulaad.
Sellisel juhul ei saa isamaalise inimese süda rahulikuks jääda.
Majanduses on võimalik kasutada tehnoloogiaid, mis on kasulikud just seetõttu, et ei riku loodust.
Energeetikas on palju räägitud meeletutest kogustest põhjaveest, mida meie põlevkivitööstus lihtsalt endast läbi kallab — terve tonn joogivett inimese kohta päevas. Ise ostame poest läti, prantsuse ja rootsi vett.
Oleme omamoodi kahvlis. Kõige efektiivsemaks levinud energiatööstuse haruks peetakse tuumaenergeetikat. Kui me ei taha põlevkivi energeetika jätkumist — äkki rajaks siis tuumaelektrijaama! Aga ei — isamaaliit ütleb oma programmis kindla ei tuumaelektrijaama püstitamisele Eestisse!
Rohelise poliitika üle peetav arutelu viib selle teemad edaspidi kindlasti ka valitsemisprogrammide valgusvihkudesse. Roheliselt liikumiselt saab Isamaaliit arvatavasti tuge seni vaid tema programmis kirja pandud seisukohale, et majandus-ja keskkonnariski tõttu peaks tuumaelektrijaama rajamine Eestisse olema välistatud. Pealegi läheks tuumaenergeetika üle mõistuse kalliks, kui ta ei ole seotud sõjatööstusega. Sellise kompleksi rajamist Eestis aga teadagi plaanis ei ole.
Aga energeetikas ei ole oluline mitte ainult efektiivsus, vaid ka järelmõjud. Ja nende juurde kuuluvad igasugused ohud. Tuumaenergeetika oht ei pruugi olla pidev igas pisiasjas, kuid on see-eest fataalne — nii meie väiksele rahvale, kui praegu veel liigirohkele loodusele.
Just taastuvenergeetika riiklik soosimine ja elektri ning soojuse koostootmine on suunad, millel peaksime jätkama. Taastuvenergeetika osakaalu saab aastani 2010 suurendada 3-4 korda rohkem kui praegu riiklikus arengukavas. See vähendab keskkonda saastava põlevkivienergeetika ning meie monopoolse energeetikaettevõtte osakaalu energiaturul.
Eesti Energia monopoolsust vähendab ka ülekandevõrkude tegelik eraldamine selle juhtimise alt iseseisva riigiettevõttena.
Loodusressursse on võimalik kokku hoida ka elektritarbimise energiamahukuse vähendamisga, mida on TTÜ teadlaste arvates tarbijate huvi korral võimalik teha kuni 30% ulatuses.
Lahenduseks on niisiis energiasäästlikkus, uued kütused ja hajutatud tootmine, mis vähendab kadusid ülekandevõrkudes. Tootmise hajutamine on meelega mõista, nagu ütleb Jüri Adams, ka Eesti julgeoleku küsimus, sest kui tabamuste korral tootmine ja jaotamine teistes kohtades jätkub, ei ole meie elu ja rahvamajandust võimalik nii kergesti parallüseerida.
Eriti kiiduväärt on, kui perekonnad saavad endale muretseda elektri ja sooja koostootmisallikad- see on kokkuvõttes energiasäästlik.
Ei usu, et energeetika on valdkond, kus saab palju ära teha end kaljude ja raudteerööbaste külge aheldades, kui meenutada näiteks rahvusvaheliste keskkonnaaktivistide aktsioone. Küll aga peaksid kõik heatahtelised, oma ninaesisest kaugemale nägevad poliitikud endale selgeks tegema, et turumajanduse puuslikku üksnes kummardades ei ole võimalik teda taltsutada. Kasu on tast siis, kui ta õpib austama maakera looduslikku keskkonda kui oma kodu.
Nüüd mõni sõna majanduspoliitikast. Teadagi on parimaks majanduspoliitikaks haridus- ja teaduspoliitika.
Eesti tuleviku osas ollakse ühel meelel — luua tuleb tedmistepõhine ühiskond, nagu on deklareeritud jällegi Laari viimase valitsuse ajal heaks kiidetud Riiklikus teadus- ja arendustegevuse strateegias „Teadmistepõhine Eesti”. See tähendab kindlasti kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu vajadust. Et vähemalt tulevikuski teha Eestisse ära need investeeringud, mis jäävad siia tegemata täna, sest meil pole võimalik mobiliseerida ei akadeemiliselt haritud ega ka mitte lihtsamate oskustega tipptasemel töötajaid.
See on ka kindlaim vastus juttudele töötajate massilisest juurdetoomisest. Milleks küll seda vaja oleks — selleks et edaspidigi hoida palku madalal ja selleks et jäädagi allhanke maaks — sedasorti töölisi oleks ju võõrsilt kõige lihtsam hankida.
Isamaaliit ütleb raudse EI võõrtööjõu massilisele Eestisse toomisele. Kvalifitseeritud kaadrit võib kutsuda ülikoolidesse ja instituutidesse, kui on vaja uurimis- ja õppetööd edendada, aga mitte lihtsalt ettevõtteisse. Kui ka osale ettevõtjatest tundub, et odava tõõjõu sissetoomine võiks anda kasu, siis on see kasu ainult hetkeline. Juba teise põlvkonnana muutuvad sellised immigrandid, kes siinse ühiskonnaga piisavalt ei kohane, riigile hoopis suureks koormaks ja julgeolekuriskiks.
Kutsume parem oma noored, oma teadlased võõrsilt koju tagasi. Loome sellise ühiskonna, et me saame siin omaenda tööjõule häid tingimusi pakkuda ja meil pole vaja juttu suurte vennasrahvaste abist meie rahvamajanduse ülesehitamisel.
Võtame inimestelt monopolide paine. Kui paljude monopolide puhul ei ole nende olemasolul keegi uskunud, et süsteem on asendatav, siis peale turu avamist on selgunud, et avatus on olnud hoopis kasulik — tekitanud konkurentsi, parandanud teeninduskultuuri, langetanud hindu.
Palju kiidetud majandusmehed Reformierakonnast on asunud Eesti valitsust juhtima. Vaat nüüd alles on rotid riigi viljasalves. Sellise suhtumisega nagu uus koalitsioon on võimule tulnud, oleks ka meie 1999.aastal ilmselt vaatamata meile pärandatud miljardilisele puudujäägile teinud hoopis silmakirjalisaeelarveid — mõni õhust võetud miljard oleks ikka jagamiseks ära kulunud. Aga meie ei läinud riiki kihva keerama, me alustasime väga raske miljardilise säästueelarvega. Eelnevalt oli tehtud Eesti riigile Koonderakonda. Nüüd tehakse meile kolmekordset koonderakonda. Kas Isamaaliidul tuleb jälle valmis olla negatiivseks lisaeelarveks! Aga see auk ei ole enam Koonderakonna miljard, nüüd võib see olla vähemalt Reformierakonna, Rahvaliidu ja Keskerakonna kolm miljardit!
Isamaaliit ei lase tekitada neid enesehävituslikke võlgu, mis jäävad maksta meie lastele. Me ei lase hävitada seda, mis pika aja jooksul kogutud!
Ütlesin ennist, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Ja ilma naljata. Meie eesmärgiks peaks olema enesega hakkama saav inimene. Ettevõtlikkus üldjuhul kas on või teda ei ole. Siiski on siin pisut teisiti kui naisterahva õnnistatud seisundiga — ettevõtlik saab olla ka natukene. Seda määrab osalt ka geneetiline kood, kuid väga oluline on ettevõtlikkuse ja aktiivse eluhoiaku kujundamisel haridussüsteemi roll. Kui me oma hariduse võrdlusandmetega võime Euroopa taustal suhteliselt heal kohal olla, siis tegutsevaid ettevõtteid on Euroopas 1000 elaniku kohta keskmiselt 52, USA-s üle 60, Eestis aga alla 35.
Ettevõtlikkuseta pole ka kodanikuühiskonda — ei saa ju pimedat vägisi üle tee viia, ta peab ikka ise tahtma minna!
Aga kõiki, kes tahavad, tuleb aidata. Isamaaliidu poliitikute juhtimisel pandi omal ajal alus riiklikule ettevõtlustoetuste süsteemile. Nüüd peame minema järgmisele ringile.
Peame looma riikliku riskikapitalifondi, selleks et eriti teadusmahuka tootmise ja tootearenduse riske maandada. Iga kroon, mis on pandud uue tarviliku leiutise turuletoomisse, toob sisse mitmeid kordi rohkem. Eesti ettevõtted on valmis innovatiivseteks lahendusteks, kui riik sellist juurutamistegevust omalt poolt toetab. Selline teadusmahuka tootmise riskide riiklik maandamine on toonud suurt edu Soomele — toob ka meile!
Meie visioon on: arendada välja selline Eesti, mis ei vajaks oma elukorralduseks teiste, ka mitte EL fondide toetust, vaid saaks ise hakkama!
Isamaaliit teeb ettepaneku asutada Eesti Arengufond, mille rahastamiseks saaks lisaks teistele vahenditele riiklikku stabiliseerimisreservi kasvikut, mis 2004. aastal oli 137 miljonit krooni. Muude vahendite lisamisel peaks kapitalil riskide garanteerimiseks olema vähemalt pool miljardit krooni. Kui praegune valitsus plaanib niikuinii minna selle reservi kallale, siis ühiskonna kriisivajaduste täitmise kõrval on siin ainuke õige kasutustee — tulevikku suunatud tee, teadusliku arendustegevuse toetamine. See toob ka tulevikus tagasi.
Teadus- ja arendustegevuse osakaalu sisemajanduse kogutoodangust tõstame riigi kaitsekulutustega võrreldavale tasemele — 2% sisemajanduse kogutoodangust aastas. Tuleb peatuda ka praegusel valitsuskoalitsioonil. Minult on küsitud — kes võitis? Kes võitis? Ega ei ole aru saada küll. Võib-olla võitis sport? Aga kui tõsisemalt rääkida, tegemist on maksumängurite kokkuleppega, aga kasiinodes, nagu oleme näinud, ei ole ainult võitjaid. Kui keegi võidab, siis keegi ilmselt ka kaotab. Ja see kes täna võidab — homme kaotab!
Eesti majandus- ja maksumudel ei saa olla kasiinomudel. Ja seepärast tuleb panus teha arengule suunatud teadusmahukale majandustegevusele.
Veel natuke Isamaaliidu poliitilisest asendist
Isamaaliit on rahvuslik konservatiivne erakond. Keegi ütles, et rahvuslikud jõud peaksid koonduma uude parteisse. Isamaaliit olla ju ka rahvuslik, aga Isamaaliit olla väsinud. Kes siin väsinud on — ma küsin?!
Meie jutt on uuest rahvuslusest. See on see, mis ei põhine enam inimeste kunagistel otsestel mälestustel sõjaaegsetest kangelastegudest. Uus rahvuslus saab väljenduda kõiges. Nii laste juurde tegemises kui teiste rahvaste lastele eesti keelt õpetades. Ja mitte ainult inimlastele, vaid ka arvutile tuleb eesti keele kõnelemine täiesti selgeks õpetada. Uus rahvuslus on salliv teistsuguse suhtes, sest tema enda juured on maas.
Uus rahvuslus tähendab seda, et tegijateks sirgub see põlvkond, kes ei ole pidanud Eesti hümni uuesti ära õppima, vaid kes teavad seda juba lasteaiast peale. Kelle jaoks Eesti Vabariik lihtsalt on olemas. Ja kelle jaoks Eesti vabariigi kadu ei oleks mitte millegi vahepeal omandatu loovutamine, vaid tõeliselt oma riigi kaotus, mida pole võimalik ette kujutada. Kellel ei ole tarvis häbeneda oma päritolu, kes ei põe rahvuslikku alaväärsuskompleksi ega näiteks pea madalaks panna oma lastele eesti nimesid.
Sellel riigil on nende jaoks teatavad traditsioonid. Üks on see, et terved noormehed lähevad kaitseväkke. Isamaaliit peab kaitseväes teenimist kõigi noormeeste kohuseks. Ainult palgaarmee ülesehitamine, kellest ligi veerand oleks kogu aeg välismissioonidel ära, võib olla lahenduseks ükskõik millisest vaatepunktist, aga mitte isamaalisest ja kaitsepoliitilisest vaatepunktist. Oma rahva teenimise au ja uhkus seob iga noormeest isamaaga ja isamaad iga noormehega. Kui enamus noormehi ei teakski oma kohusest isamaad teenida, lõdveneks see side ohtlikult!
On palju valdkondi, kus meil on oma kaalukas sõna sekka öelda ja kus meilt seda sõna oodatakse. Üks neist on eestikeelse õppe levik Eesti riigi piirides. Oleme kindlasti kaasarääkijad ses osas, kuidas peaks kindlustama ülemineku eestikeelsele gümnaasiumile alates 2007.aasatast. Kuna ettevalmistustööd on viimastel aastatel olnud selgesti soikus, on tänaseks peaaegu otsustatud, et ühemõttelist otsustavat üleminekut ei toimu. Vähemalt praeguse ja vististi ka järgmise valitsuse leige suhtumise tõttu. Seda tingimusis, kus 2008/2009 õppeaastal võib praegustes venekeelse gümnaasiumiastmega koolides olla vaid 3000 õpilast kogu Eesti peale. Kas tõesti suudame me jätkata neis koolides kõrgel tasemel — kindlasti mitte.
Keeleameti likvideerimisega pole riiklik keelepoliitika enam olnud nii resoluutne kui ehk oleks pidanud olema. Meie nõuame korralikku järelevalvet. Et oleks tagatud nende inimeste õigused, kes tahavad Eestis elada — nad peavad saama õppida eesti keelt -, kui ka eestlaste õigused, kel peab olema kõikjal võimalus emakeeles suhelda. Isamaaliit algatab eesti keele arengustrateegia arutelu Riigikogus. Ei piisa sellest kui niisugune eestluse jaoks oluline dokument kiidetakse heaks üksnes valitsuse tasandil.
Jutt jõudiski ringiga tagasi eesti keelepoliitikale. Mis meelel see keelel. Seepärast peabki IML rääkima kaasa peaasjalikult ühiskonnale püsivalt ja eluliselt tähtsates valdkondades. Oma naba imetlemine jäägu projektiparteide hooleks.
