Irja Tähismaa: Naised, saatke töö p.se!

Igatahes, minu arust ei peaks naised käima tööl. Mõtlen siinkohal eriti just seda tööd, mida peab tegema kellaajast kellaajani kontorilaua külge kleebituna, enamasti istudes — ja mida naine tegelikult teha ei tahaks. Aga oma arust peab, sest on majad ja korterid, laenud, lapsed, loomad, mis iganes.

Ja siis tahaks ju veel asju osta, eks ole. Käia Stockmannis süüa ostmas ja vanalinna putiikides allahindlusi nillimas, kosmeetikasalongis värskuse kaotanud nahalt surnud rakke eemaldamas, juuksurisalongis juuksejuuri üle värvimas, trennis kõhtu kahandamas. Tselluliidikreem on ju kah hirmkallis. Ja kuidas sa jätad ostmata hooaja uued riided ja kingad, kui sõbranna on need endale juba ostnud ega väsi seda sulle meelde tuletamast.

Jaah, naise elu on raske. Pole vist ilmunud ühtki naisteajakirja, kus naistele ei öeldaks, mida nad kõik endale nüüd kohe kiiresti ostma peavad. Katsu sa niimoodi otsustada, et tuled töölt ära ja hakkad niisama pikutama. Olukord tundub lootusetu, mida ta aga siiski sugugi ei ole.

Nimelt töötasin ju kunagi ammu, täpsemalt aastat neli tagasi ka mina. Tallinna prokuratuuris abiprokurörina. Ja vihkasin oma tööd — mitte nii väga selle sisu pärast, teinekord oli täitsa tore ja inimesi õppis kah paremini tundma, kuivõrd just seepärast, et hommikul tuli tõusta vara, nii umbes kella kaheksa paiku, et jõuda kohtusse kella üheksasele istungile. Ja selle tüütu, vaimselt ja füüsiliselt piinava laua taga istumise ja arvutiekraanile vahtimise asemel oleks ma palju meelsamini jalutanud vabas õhus, istunud kohvikus ja lugenud ajakirja. Vahtinud inimesi ja kirjutanud vahetevahel mõne luuletuse, jalutanud edasi.

Ühel päeval, kui mu süda Liivalaia tänava kohtumaja poole kõmpides peaaegu et rinnust tahtis välja karata, tegin otsuse: perse see töö. Kirjutasin lahkumisavalduse, mis rahuldati pärast mõningaid luhtunud ümberrääkimisüritusi. Ütlesin üles korteri Tallinnas Kalamajas Kotzebue tänaval, pakkisin oma asjad ja kolisin Rakverre vanemate juurde. Läksin tagasi ülikooli.

Mul oli kerge otsustada, sest mul ei olnud ei ülalpeetavaid ega laene, see on tõsi, ja samuti olid mul vanemad, kes olid nõus mind mõnda aega ülal pidama, aga ma miskipärast usun, et igal naisel on — kui ta natuke enda ümber ringi vaatab — keegi, kelle kukil mõni aeg liugu lasta. See kõlab jõhkralt, eks — liugu lasta. Eriti meie protestantliku eetikaga nii väga harjund ühiskonnas. Aga kui mõelda, kui enesestmõistetavalt võtsid veel möödund sajandi keskpaigani naised seda, et isad ja mehed neid üleval pidasid ja kõik nende kulud kinni plekkisid, siis kas ei ole feminism teinud naistele pigem karuteenet?

Mõelgem naisele, kes ärkab hommikul kell kaheksa, kurnab end vaimselt ja füüsiliselt kella viie-kuueni, misjärel jookseb poodi ja lasteaeda, lõpuks jõuab surmväsinult koju, kus talle piltlikult öeldes pistetakse hambusse tolmulapp. Ja siis sellisele naisele, kes ei käi tööl ja toimetab kodus. Esimene naine on nagu ori, kes on vaba ainult magades, ja teine on vabakäiguvang.

Üks selline vabakäiguvang olen olnud ka mina. Nimelt kolm aastat tagasi sain ma Moskva kohvikus tuttavaks portugallasega, kes kutsus mind enda juurde elama, Portugali. Ta oli riigiametnik ja tema palk oli kõvasti üle keskmise, nii et mina sain siis elada sellist elu, millest, nagu ma arvasin, olin kogu elu unistanud: käia kohvikuis, magada poole lõunani, ainsaks kohustuseks pesta nõud, muudeks majapidamistöödeks oli meil koristaja, ukraina immigrant Natalja.

Muidugi, sellisel meheturjalsõitmiseluviisil on ka hulk miinuskülgi. Näiteks torises mees alati restoranis, et pagan, jälle peab ta kahe eest maksma. Mees hakkab arvama, et tal on ainuõigus otsustada, mis riideid sa kannad ja kuidas sa oma juukseid sätid, ja mis kõige hullem: ta ei jäta sulle kunagi meelde tuletamata, kui tänulik sa pead olema, et ta kõige eest maksab. Ja ei lähe kuigi kaua, kuni sa leiad ennast õnnetuna mõnest kohvikust, kus enne muretult raha luhvtitasid ja teistelegi välja tegid, sente lugemas ja aru pidamas, kas sa sul ikka jätkub raha latte ja croissant‘i jaoks, ja sul hakkab endast niisama kahju kui kontorilaua taga kella viieni minuteid lugedes.

Heeh, aga mida siis teha? Olla ori või vabakäiguvang? Kehvad variandid mõlemad, aga mina soovitaks ikkagi töö perse saata. Saatke ta perse vähemasti mingiks ajaks. Kaheks kuuks kas või. Sõitke sel ajal kuskile, kus saaksite olla üksi. Metsa, mere äärde. Ja mõelge, mis te tegelikult teha tahaks. Üks endine kolleeg, prokurör, oleks näiteks hoopis aednik olla tahtnud. Miks mitte rajada siis oma aiandusfirma?

Keegi ei sure sellest ära, kui te mõne kuu ei tööta. Pangalt saab ju maksepuhkust paluda ja mis iganes. Kui saate iseendasse investeerida selle energia, mis muidu kuluks rattas pöörlemisele ja kellegi teise heaks rabelemisele, siis tulevad head mõtted üsna pea. Nagu kunagi lapsepõlves!