Irja Tähismaa: Mida varjad, homo?
Mark Levengoodi abikaasa on kuulus rootsi kirjanik ning standup-koomik Jonas Gardell, kellega ta on olnud koos juba kakskümmend aastat. Neil on ka kaks last, poeg ja tütar, kes saadud tuttava lesbipaariga. Mark ei häbene tunnistada, et kohtas oma elu armastust Jonast avalikus saunas ning pidas teda alguses prostituudiks.
Värskendav avameelsus, kas pole? Ja miks peakski see teistmoodi olema? Mis on ses homosuses siis nii koletut, et seda nii kiivalt varjama peab? Aga võtame ette meie oma homod. Siiani on niiütelda kapist välja tulnud vaid üksikud. Meenuvad poeet Ivar Sild, poliitik Ardi Ravalepik ning homoaktivist Lisette Kampus. Samas näiteks meelelahutusärimees Peeter Rebane, poliitik Imre Sooäär, saatejuht Marko Reikop, kultuurikorüfee Linnar Priimägi ning hulk homokokkasid istuvad kangekaelselt kapis.
Või ei ütle “ei” ega “jah”, kui täpsem olla. Kindlasti ei saa väita, et nad oleksid oma orientatsiooni üle uhked nagu Mark Levengood.
Piisab, kui meenutada Imre Sooääre piinlikku üritust jätta muljet, et ta on siiski Maret Maripuuga paar, ning Linnar Priimäe totter artikkel Eesti Ekspressis, kus ta paigutas end “homopüramiidis” passiivse sallija kohale.
Samas istub Linnar Angelis ja laseb noortel poistel kardina taga end kabistada. Milleks küll keerutada?
Linnar või näiteks väga tuntud Tallinna eliitkooli direktor näitavad end meelsasti koos poistega seltskondades ja poseerivad nendega piltidel, aga nad ei räägi, mis suhted neil nende poistega on.
Või põhjendavad oma tempe haridusliste eesmärkidega. Aga kui näiteks meeskoolidirektor käiks oma kooli tüdrukutega, siis oleks see hoobilt lehtedes, kas pole?
Nad jätavad mulje, et vanema mehe ja noore poisi suhe on kui õpetaja ja õpilase suhe, kus vanem mees annab noorele poisile eluks vajalikke suuniseid ning harib teda. Seksist mõistagi ei räägita, sellest rääkimine on labane, see jääb Angeli kardinate taha.
Sellised vanema mehe ja noore poisi suhted, kus vanem mees oli armastaja ning noor poiss armastatu, olid tavalised Vanas-Kreekas, ja seal ei piirdunud omavaheline suhtlus sugugi vaid filosofeerimisega; vanemal mehel oli filosofeerimise kõrvale õigus ka noore poisi nokut näppida, nagu vanadelt vaasimaalidelt näha võib.
Tegemist on niisiis uue aja sokratestega, kel noorte poiste harimisel tähtis roll täita. Aga poisid ise? Ons kõik need noored ja ilusad poisid, kes me pedagoogidest homoautoriteetidega kannul tilpavad, tõepoolest ka ise sündinud homod või tahavad lihtsalt õpetajale meeldida ning talt head hinnet saada?
Õpetaja ning õpilase suhe on ju sõltuvussuhe, kus võim on õpetajal, kel kõik võimalused oma õpilase elu põrguks teha. Isegi heal õpilasel sealjuures. Ja õpilasel on väga raske oma õpetajale “ei” öelda, kui too tahab talle peent prantsuse odööri peale pihustada või kutsub teda Angelisse “filosofeerima”.
See, kuidas noori poisse homodeks “värvatakse”, on teema, millest meie ühiskonnas avalikult ei räägita. Nagu ka homoksolemisest üldse. Homod ise ei taha endast rääkida. Nad armastavad väita, et ei tule kapist välja seepärast, et inimesed on nende suhtes nii vaenulikud.
Teine põhjus, mis välja tuuakse, on, et eraelu on püha. Samas võimaldab selline “eraelu pühadus” aga ärakasutamist, kus üks pool, kes on tugevam ja kellel on võim, hoiab oma mõju all teist, kes on nõrgem, ning sunnib teda tegema seda, mida ta tegelikult teha ei taha.
Suletud ühiskond, kus eraelu, mida võib tinglikult nimetada ka salaeluks, saab üha suuremat kaitset, toetab seda igati. Suletud ühiskonnal on veel see viga, et info seal ei liigu.
Me loeme küll lehest Linnar Priimäe heietusi Goethest, aga tema Angeli-vallatusi ei kajasta keegi. Homodel on enda eraelu varjamine erinevalt heterotest imekspandavalt hästi õnnestunud ja see sunnib paratamatult esitama küsimust, miks.
Miks meil on vaja teada, kellega seksib Jaan Toots (või Urmas Sõõrumaa või Jüri Mõis), aga see, kellega seksib Linnar Priimägi (või Imre Sooäär või Peeter Rebane), pole üldse meie asi.
Küsimus ei saa olla selles, et Linnar Priimägi on tähtis kultuuritegelane, Jaan Toots aga tavaline ärimees.
Meedia jälitab piinliku hoolega Tanel Padari iga viimast kui tsibinat, aga Rolf Juuniori grupiseksipartnereid pole siiani välja tsekatud.
Kas magate, ajakirjanikud? Pigem on siiski nii, et ajakirjanike endi seas on samuti palju homosid ning nad ei taha “omasid” ja seeläbi ka iseennast reeta. Koos ju Angelis hängitakse ja kuidas sa pärast sinna lähed ja seal head nägu teed, kui oled äsja Kroonikas kirjutanud, et aga Linnar seksib tolle ja tollega.
Prominentsed homod ju oma orientatsiooni avalikustama ei kipu. Ei tea ju, kes televaatajatest või valijatest on homosõbralik, kes mitte. Homotelestaari huvitab reiting, homopoliitikut hääled, olgu need siis või vale ja varjamisega saadud. Reiting ja hääled tähendavad tööd, töö aga tähendab raha.
Sageli on oma orientatsiooni varjamine ka muul põhjusel kasulik. Näiteks ei saa heteroabielupaarid töötada teineteise alluvuses ja kui ühest saab ülemus, siis teine tavaliselt vahetab töökohta. Kõik on läbipaistev, sest heterod üldjuhul ei varja oma partnereid. Homopaarid saavad aga mõnusasti koos üht asutust valitseda, kui nad oma suhte enda teada hoiavad.
Homoprominentide kapielu on kurjast, sest neile, kellelt homod mõistmist ootavad, jääb sedasi mulje, et homoseksuaalsus on häbenemisväärne ning räpane tegevus, mida tuleb harrastada teiste silme alt eemal ning nelja seina vahel.
Homoelu oleks kui pornofilmide vaatamine või onaneerimine, mida üks korralik inimene teeb salaja. Ja homoparaad oleks kui onaneerimine või pornoka vaatamine turuplatsil. Inimeste ärritust võib mõista.
Sest tõepoolest: kui sa midagi nii väga häbened, et sellest ei räägi ja teed seda ainult vargsi ja salaja, andes sellega ühtlasi koodi, kuidas sa soovid, et sinu tegevust tõlgendataks, siis selle sinu enda arust nii häbenemisväärse tegevuse kord aastas nö turuplatsile toomine saabki vaid viha ja hämmingut tekitada.
Millal me jõuame sinnani, et üks homo võib Mark Levengoodi kombel vabalt ajakirjanduses oma elust ning eelistustest pajatada? Ma arvan, et küsimus ei olegi võimises, vaid tahtmises.
Teistelt saab austust nõuda ikkagi vaid see, kes end ise austab ja austus enese vastu tähendab ka ausust. Ausust enese ja ausust teiste vastu.
Oleks ülim aeg.
