„Niisuguse teatri pidamist, kus pidevalt omavahel kakeldakse ja katuselt alla kukutakse, pole Eesti riigil kindlasti tarvis,” ütles kultuuriminister Rein Lang mõne päeva eest raadioeetris. Kas ja milleks on Vene teatrit Eestile vaja?

Hea vene teater ainult rikastab meie kultuuri. Miks meil ei võiks olla ka Ukraina teater või Prantsuse teater! Venekeelne teater töötab kindlasti suunaga vene kogukonnale, lavastades enam vene algupärandit, mida eesti teatrid teevad kindlasti vähem. Ideaalis võiks see teater olla venekeelse kogukonna kultuurielu keskus.

Ministril on õigus ses osas, et Vene teater on ühiskonnas tihti silma paistnud selle töötajate omavaheliste konfliktidega. Usun, et praeguseks on senine olukord muutunud ja töörahu saavutatud. Seda eelkõige juhtkonna poolt vastu võetud otsuste läbi.

Meile teadaolevalt soovib Lang anda Vene teatri trupi ja maja mõne pealinna eestikeelse teatri hoole alla. Kui tõenäoliseks te peate, et nii lähebki ja mida te sellest arvate?

Minister Lang ei ole seda ideed meile tutvustanud ja raske on öelda, kui tõenäoline see on. Sellel kaval on tõelised riskid, aga õnnestumise korral (see sõltub eelkõige Vene teatri trupi kohanemisvõimest ja selle eestikeelse teatri juhtide paindlikusest ja usaldusväärsusest nende suhtes) võib ta mõlemale teatrile suurt tulu tuua.

Miks ei mängi Vene teater eesti autorite teoseid?

Neid on tõesti veidi vähe olnud. Tuleb meelde Jaan Tätte „Palju õnne argipäevaks“.

Mida teater kavatseb teha selleks, et taastada huvi mängukava vastu ka eestikeelse publiku hulgas?

Teater mõistab eesti publiku kaasamise vajadust täiesti. Plaanis on loomingulises/kunstilises aspektis kaasata karismaatilisi eesti kultuuritegijaid — dramaturge, režissööre, kunstnikke, näitlejaid ja muusikuid. Esimene projekt selles suunas on “Meie Võssotski”.

Teisest küljest peab teater rohkem rääkima venekeelse elanikonna probleemidest Eestis — see tekitaks huvi ka eesti vaatajaskonnas. Vene dramaturgid Ksenja Dragunskaja ja Sergei Kokovkin kirjutavad peatselt näidendi Eestist spetsiaalselt Vene teatri jaoks.

Langi hinnangul mängib Vene teater üldse liiga vähe etendusi, üle poole vähem kui teised teatrid. Kas see vastab tõele ja kui jah, siis miks nii on?

Päris tõele see ei vasta. Statistiliste andmete kohaselt oli teatris eelmisel aastal kaheksa esietendust, kokku mängiti 207 etendust. Kusjuures, teater töötas terve aasta vähendatud koormusega (rahaprobleemid). Võrdluseks näiteks: Estonia — 273, NO99 — 195, Endla — 255, Ugala — 235, Draamateater — 412.

2010. aastal külastas teatrit 38607 vaatajat, nende hulgas ka eestlastest publik, toimus 87 eestikeelse sünkroontõlkega etendust. Vene teatri laval said mängida eesti teatrid, nende poolt näidati 15 lavastust, esines 13 külaliskollektiivi Venemaalt, toimus 11 mittetulunduslikku üritust, nende hulgas traditsiooniline heategevuskontsert Maarja küla toetuseks, 18 ärialast ja meelelahutuslikku üritust (konverentsid, festival Jazzkaar jt).
“Rendileping restoran „Astoria“ ruumide kasutamiseks sõlmiti toonase direktori poolt juba 1990. aastal. Esialgu viieks aastaks. Sama aasta teise poole sees muudeti aga lepingu tähtaega juba kestusega aastani 2089.”

Perioodil jaanuar kuni juuli 2011 vaatas Vene Teatri etendusi 24839 vaatajat, mis on 4000 inimese võrra rohkem kui samal perioodil 2010. aastal.

Praegu valmistub teatri uuenenud kollektiiv ette hooaja avamiseks: korraga käib töö kolme lavastuse proovidega. Sügishooajal näeb publik viit uuslavastust, kokku toob uus hooaeg 10 esietendust. 2011/2012 aasta hooaega on planeeritud 3 klassikalavastust, 4 kerget ning meelelahutuslikku lavastust, 3 lastelavastust, 1 noorsoolavastus ja suvelavastus.

Sellise proovigraafiku ja oma repertuaari esitamise juures, kui laval annavad külalisetendusi ka eesti teatrid, võib täiesti veendunult kinnitada, et teatrihoonet Vabaduse väljak 5 kasutatakse eranditult ainult sihipärasel otstarbel.

Kas Vene teater peab vajalikuks vabaneda teda ööklubiga Teater siduvast rendilepingust? Kui jah, siis millal ja kuidas?

Rendileping restoran „Astoria“ ruumide kasutamiseks sõlmiti toonase direktori poolt juba 1990. aastal. Esialgu viieks aastaks. Sama aasta teise poole sees muudeti aga lepingu tähtaega juba kestusega aastani 2089. Loomulikult oleks teatrile mugav, kui ta saaks ise tegutseda nimetatud pinnal. Aga leping on kord juba oma olemuselt kahe erineva poole kokkuleppe. Et lepingu tingimusi muuta, on vaja selles küsimuses osapoolte ühist seisukohta.

Miks ei ole Vene teater andnud võimalust külalisetendusteks Narva teatrile Ilmarine ja Kohtal-Järve teatrile Tuuleveski?

Teater Tuuleveski ei ole kunagi pöördunud Vene teatri poole sooviga nende lava kasutada. Teater Ilmarine rentis Vene teatri lava 1990ndatel aastatel mitu korda aastas. Pärast hoone remonti, alates 2006. aastast, ei ole pöördutud vastava sooviga administraatori või direktori poole ühtegi korda.

Jelena Skulskaja hinnangul ei ole Vene teatri praegune kunstiline juht Natalja Lapina kohaliku eluga kursis ja tema tõttu lahkus teatri trupist kolmandik inimesi. Kuidas te sellele vastate?

Mulle tundub, et hoopis suur osa Vene teatri näitlejatest pole kohaliku eluga kursis. Tõsi on see, et Lapina suhted osa näitlejatega olid keerulised, aga nii on see olnud ka eelmiste kunstiliste juhtide ja direktoritega. Nii Lapina kui Jantšek on oma töös väga nõudlikud ega allu näitlejate diktaadile. Loomulikult see nii mõnelegi ei meeldinud.

Vene teatri juhtkond korraldas trupi koosseisu kevadel ümber (seda oleks pidanud tegema juba varem, kuna trupi keskmine vanus ei vastanud enam teatri vajadustele). Pensionärid jäid pensionile. Paljudele pakuti rollilepinguid, sõltus neist endist, kes selle vastu võttis, kes mitte. Praegu on trupp komplekteeritud ja näitlejad tahavad teha juhtkonnaga koostööd.

Vene Teatri direktor Svetlana Jantšek ütles ETV saates “Ringvaade”, et kui kogu aeg näitlejate nõudmistele järele anda, siis ei saaks teatrit iial olla. „Teater on autoritaarne asutus,“ lisas ta. Kas te olete Jantšekiga nõus?

Igal juhil on oma juhtimisstiil ja arusaamine, kuidas korraldada seda tegevust kõige efektiivsemalt. Ka mõiste „autoritaarne“ võib olla mitte väga üheselt mõistetav ja ka autoritaarne juht võib saavutada oma töös häid tulemusi.

Kas Vene teatri nõukogu on kaalunud või kavatseb kaaluda kunstilise juhti Natalja Lapina või direktori Svetlana Jantšeki väljavahetamist?

Vene teatri nõukogu arutas nii Lapina kui Jantšeki jätkamise küsimust kevadel ja Natalja Lapina küsimust ka koos Vene teatri loomenõukoguga. Mõlemal korral otsustati üksmeelselt, et teatrijuhid jätkavad kuni korralise lepingu lõppemiseni.

Miks Vene teater teie hinnangul on Rein Langile pinnuks silmas ning miks kriitikaga on ühinenud ka Jelena Skulskaja, keda ometi ei saa süüdistada asjatundmatuses vene kultuuri suhtes?

Loomulikult ei ole Jelena Skulskaja asjatundmatu vene kultuuri suhtes, kuid antud juhtumil ei ole pistmist vene kultuuriga. Konflikt on isikute vahel. Rein Langi rahulolematuse kõiki aspekte ma ei tea, aga üks on kindlasti asjaolu, et oodati suuremas mahus etendustegevust.