Indrek Ulmas: Kas oleme elektri hinnatõusuks valmis?
Lisaks kasvavale hinnale ähvardab meid ka varustuskindluse oht, et elektrienergiat ei jätku kõigile piisavalt. Õigupoolest on need kaks asja omavahel ka seotud, sest nõudluse kasv tõstab hinda.
Kas mäletate raadiost kõlanud Eesti Energia teadet tööstustarbijaile, et hakkab kehtima 25. elektrienergia tarbimise režiim? See tähendas, et osa tarbijaid tuli välja lülitada, kuna kõigile elektrit ei jagu. Selliseid sõnumeid raadiost enam ei kõla, kuid oht, et elektrit kõigile ei jagu, suureneb.
Mõned aastad tagasi töötasin Austraalias ja seal lülitati välja konditsioneerid, kui tarbimine muutus kriitiliseks. Eestis veel midagi välja lülitada ei tule, sest elektrit jagub ja jaotusvõrk peab vastu.
Aga kui kujutaks ette täna võimatut, et Tallinna all asuva Tiskre küla elanikud lähevad tuleva aasta alguses nagu üks mees üle elektriautodele - siis võib seal küll elektrienergiast puudus tulla. Maja peakaitsme võimsus on tavaliselt 16 amprit. Elektriauto laadimiseks on vaja elektrivõimsust 16 amprit, samapalju, kui seda vajab keskmine eramu. Niisugustel puhkudel on vaja energia tarbimist juhtivaid seadmeid – näiteks saab maja 10 amprit ja auto laadimiseks 6 amprit. Elektriautode näol on tegu täiesti uut tüüpi liikuvate suurtarbijatega.
Et nende tekitatavatele koormustele vastu pidada, peab jaotusvõrk olema üle dimensioneeritud ehk seal peavad olema kasutusel jämedamad kaablid. Teine võimalus on hästi juhitud, tarbimise täpset ajastamist võimaldav võrk.
Täna alles hakkame me teadvustama energiasäästu vajadust ja selle võimalusi. Tihti räägime me ainult elektrienergiast, mis üksi moodustab vaid ühe osa meie kogu energia vajadusest. Teatud mõttes võib öelda, et elektrienergia hind on veel liiga madal, et esile kutsuda olulisi muutusi energia säästu vaatenurgast. Aga see olukord on kiiresti muutumas.
Madala hinnaga seondub tihti ka madal energiateadlikkus, mille kasv on võti meie elukvaliteedi parandamiseks nii kodus kui ka kontoris. Kui mõne aasta pärast elektriarve korrutatakse kahega, kas oleme siis valmis jätma mõne seadme sisse lülitamata ja leppima mõningase ebamugavusega, või otsime tarbimist kontrollivaid ja säästu võimaldavaid lahendusi? Ise ma valiksin teise variandi.
Kui me räägime avaneva energiaturu valguses energia hinna hüppelisest kasvust kui paratamatusest, siis ei jää meil üle muud, kui hakata otsima võimalusi sellest tulenevate lisakulude katmiseks. Aga kas need kulud kaetakse teiste eluks vajalike valdkondade arvelt, nagu tihti on näha tööstuses, kus tendents on pigem tööjõukulude vähendamine? Või otsime mõnda alternatiivset võimalust tarbitava energia hulga vähendamiseks.
Ma usun et õige vastus on energiasääst. Oluline on aga, et sääst ei tuleks mugavuse või elukeskkonna arvelt, sest keegi meist ei taha elada hämaramas, niiskemas või külmemas toas. Tegelikult on aga umbes 30% energia tarbimise kokkuhoid ilma häirivate kõrvalnähtudeta täiesti võimalik. Enamikul juhtudel võime me täheldada pigem elukeskkonna kvaliteedi ja mugavuse hüppelist paranemist, mis investeeringuna parimal juhul maksab ennast tagasi juba mõne aastaga.
Et energiasäästu programmiga saavutada soovitud tulemust, on vaja sellele süsteemselt läheneda: mõõta energiatarvet, parandada ja automatiseerida võrku ning tarbimist pidevalt jälgida. Kodumajapidamsied tarbivad üle 40% energiast. Laias laastus 30% elektrienergia kokkuhoiust annavad säästlikud seadmed kütteks, ventilatsiooniks ja valgustuseks 10-15% ja teadlik elektrienergia haldus teise 10-15%. Kuigi elektrienergia tootmise ja müügi võimaluste, tarbimise ja hinna kohta lähitulevikus on rohkem küsimusi kui vastuseid, õnnestub energiateadlikel tarbijail suurem osa hirmutavast elektrienergia hinnatõusust kompenseerida. Õige energiakäitumise puhul ei pruugi arved kahekordistuda.
Indrek Ulmas on Schneider Electric Eesti projektide ja teenuste direktor.
