47 riigi parlamendidelegatsioonide liikmed ei oodanud Ukraina presidenti mitte seepärast, et keegi oleks osanud ette ennustada samal ajal raadas lendavaid mune ja tossupomme või Kiievi tänavatel keevat möllu.

Me tahtsime ennekõike teada, kuhu on 46 miljoni elanikuga suurriik teel, kas itta või läände? Ukraina olukorraga lähemalt kursis olejate mure sõnastas ära ENPA sotside juht Andreas Gross: kuidas kavatseb president esindada kogu riigi huve olukorras, kui Ukraina viimaste aastate reaalpoliitika ja valimiskampaaniad on teadlikult võimendanud ühiskonnas valitsevat lõhet?

President andis lootust nii idale kui läänele, vastates küsimustele nii ukraina kui vene keeles. Paraku jäi Grossi poolt esitatud põhiküsimus ilma usutava vastuseta. Kokkuvõtvalt - inspireeriv ei olnud, piinlik ka mitte, meelde tuli Ansip noore peaministrina.

Pealiskaudsel vaatlusel on Eestis kõik palju paremini, kui Ukrainas. Oleme NATO tiiva all ja saame endale Venemaaga suheldes lubada põhimõttekindlust. Janukovitš ütles läinud teisipäeval ENPA-le, et eelistab sõjalistesse liitudesse mitte kuulumist, kuna see olevat rahvusliku julgeolekupoliitika huvides. Ukrainlased alles unistavad Euroopa Liidu liikmestaatusest.

Me oleme uhked oma madala korruptsiooniindeksi üle, Ukrainas peetakse poliitikat „puhtaks äriks,“ mis on viinud poliit- ja äriringkondade äärmusliku põimumiseni. Suletud valimisnimekirjade süsteem on aidanud muuta volikogude ja parlamendi kohad kaubaks, millega äritsemine pakub parteidele korralikku sissetulekut. Nakkus levib – pahatihti ei ole tavakodanikul võimalik oma majavalitsusega elementaarselt asju ilma, ajada, kui füür ei liigu.

Ja muidugi on Eestis SKT inimese kohta oluliselt kõrgem... Aga samas kihutasime majanduskriisis allapoole võrdsel kiirusel. Paralleele saab tõmmata veel ja veel.

Olen viimase poole aasta jooksul ENPA delegatsiooni liikmena korduvalt Ukrainas käinud ning tutvunud lähemalt sealse ühiskonna ja poliitiliste arengutega. Seda tehes olen korduvalt tajunud deja vu tunnet, mis on painama jäänud. Meie olukorrad enne valimisi oli/ on oma põhiolemuselt äravahetamiseni sarnased.

Enne Ukraina hiljutisi presidendivalimisi kurtsid vähegi poliitikast huvituvad ukrainlased nagu ühest suust, et valikut ei ole. Olgugi, et üles oli end seadnud 18 presidendikandidaati ja seda hoolimata 2,5 miljonilisest kautsjonist!

Heitlus käis kahe suurpartei esindaja vahel. Presidendivalimised kulmineerusid teatavasti 7. veebruaril, kui Janukovitš lõi  valimiste teises voorus tolleaegset peaminister Julia Tõmošenkot.
Kuigi märgiliselt kandis Julia 2005. aasta oranži revolutsiooni aegadest pärit euroopa- meelsete „valgete jõudude“ esindaja kuvandit, räägitakse just temast kui võimuhullust diktaatorist.

Janukovitš seevastu on oma põhilistelt venekeelsetest regioonidest saadud häältega mustade jõudude käsilane, kellele nagu Savisaarelgi kleebitakse külge Kremli marioneti tiitlit.
Ukraina poliitikas valitseb sisuliselt kaheparteisüsteem ja vastanduvad isikud, mitte ideed või programmid.

Mõlema kandidaadi eeliseks konkurentide ees olid võrreldamatult suuremad rahalised ja administratiivsed vahendid, mida kampaania käigus küsitavalt kasutati. Ja kui oli võimalik valimisseaduseid muuta nii, et konkurentsieelis väiksemate erakondade ees veelgi suureneks, siis seda ka käsikäes ja kõhklematult tehti. Vastupidiselt euroopalikele tavadele toimus see viimasel hetkel ja demokraatiale vastupidises suunas.

Kas ei tule tuttav ette, kui vaadata lähenevate riigikogu valimiste perspektiivi? Jälle tuleb valida mitte väärtuste, maailmavaadete, tulevikuvisioonide, vaid musta ja valge, Savisaare ja Ansipi vahel. Kahe meisterliku populisti vahel, kellest üks vähe vasemal kui teine. Või paremal… või kuidas parasjagu vaja on.

Nii nagu Ukrainas läheb ka meil valimisaur tüütuseni kulunud ja lihtsustatud musta ja valge kuvandi vastandamisele. Nii nagu Ukrainas on kahel suurparteil kordades suuremad ressursid, kui ülejäänud erakondadel. Nii nagu Ukrainas on ka meil leidnud korduvalt tõestust, et kampaanias kulutatud raha ja riigikogus saavutatud kohad on otseses sõltuvuses. Vastupidist on juhtunud harva – seda on näiteks suutnud rohelised eelmistel riigikogu ja Indrek Tarand europarlamendi valimistel.

Kas on veel lootust, et 2011. aastal ei võidaks taas raha ja poliitkünism? Kas meil on lootust saada peaminister, kes vastandamise asemel tahab ühendada ja valitsemise asemel kaasata?

Lootust peab olema! Õhus on palju küsimusi, millest osa saab vastuse juba lähiajal. Kas 23. mail otsustab Rahvaliit sotsidega liituda? Kas Isamaa ja Res Publica Liidus toimunud võimuvahetuse tagajärjel taas peaministriks pretendeeriv Juhan Parts on vahepeal õppinud? Mis saab rohelistest? Kas kuskil on keegi veel, kes on valmis astuma vastu ühiskonna allutanud „professionaalsete poliitikute“ maffiale?

Varakevadel tundus paljudele, et lumi ei sula enam kunagi. Siiski sulas ta üllatavalt kiiresti.