Indrek Mesikepp: Suur maakera pisema sees
Kõigi nende aastate jooksul, mil teema on päevakorral olnud, on religiooniõpetuse pooldajad välja pakkunud vaid ühe õppekava (küllap nad on siis sellega rahul, küllap nende arust niisugune see peabki olema). See kava tutvustab end mittekonfessionaalse religiooniõpetuse ainekavana, ent rõhuasetuselt on ta üheselt ristiusukeskne. Tema vaimust annab tunnistust näiteks algklassidele mõeldud „Vanavanemate pärandiks“ kuulutatud piibliõpetus ja eetika õpetamine kristluse prisma kaudu. Niisiis on ta ikkagi pigem usuõpetus. Mis tähendab, et juhul, kui Üpruse eelnõu heaks kiidetakse, ongi kooliprogrammis järgmise aasta 1. juulist kohustuslik usuõpetus.
Kohustusliku usuõpetuse pooldajad kasutavad argumendina teiste kultuuride mõistmise vajalikkust. Kahtlemata ei teeks avaram mõistmine ja suurem tolerants Eesti ühiskonnale sugugi paha. Aga mis on sellisel argumentatsioonil pistmist religiooniõpetuse programmiga, mille rõhuasetus on ühel usundil? Mida värvikamalt ja piltlikumalt maalitakse pilte religiooniõpetusest kui „teistsuguste mõistmise“ abivahendist, seda enam sugeneb veendumus, et meile aetakse puru silma teadlikult.
Paraku on demagoogia saatnud kogu seda asjaajamist. Alates mõistete segamisest (usuõpetuse asemel eufemismid „usundiõpetus“ ja „religiooniõpetus“, takkapihta veel „mittekonfessionaalne“) ja väitest, et eesmärk ei olegi selle aine kohustuslik staatus. Sinna juurde manipuleerimine infoga — näiteks küsitlused usuõpetuse vajalikkuse üle vaid nende õpilaste seas, kes on vastava aine juba vabatahtlikult valinud, seega nende hulgas, kellel on juba eeldatavalt positiivne eelhäälestus.
Kõige tipuks läheb sellesse ritta usuvabaduse eest seisjate (usuvabadus seisneb teatavasti ka õiguses mitte olla usklik) tembeldamine ristiusu või kristlaste vaenlasteks. Selline suhtumine omakorda muudab võimatuks mõistliku dialoogi. Kirikuga seotud ringkondade käitumine meenutab nurka aetud vähemuse psühholoogiat. Ma millegipärast kahtlen, kas selleks on põhjust — on’s kirikul tõesti nii peenike peos, et ausa mänguga toime ei tule? Ehk tuleks reaalsusele silma vaadata ja leppida rahulikult väiksema kõlapinnaga ühiskonnas kui sada aastat tagasi.
Hea küll, saab näha, kas ka sel aastal ajastatakse usuõpetuse-kampaania kulminatsioon (seekord siis eelnõu viimane lugemine) vahetult jõulueelsele ajale, nagu seda on varem tehtud.
Ootuspäraselt ilmus kolmapäeval Delfis Avo Üpruse artikkel, mis täiendab eelöeldut. Ilusate, ent asja olemuselt tähelepanu kõrvale juhtivate näidete kõrval avanes aga ka autori enda põlgus nende suhtes, kes temast erinevad. Üleolev suhtumine neisse, kes ei ole usklikud, on solvav, ent hullem kui üks solvav kirjutis on asjaolu, et sellise suhtumise kandjad muudavad laste kooliprogramme. „Sekulaarne ühiskond on austuseta ühiskond,“ kirjutab Üprus, ja lisab, et „sageli lugemuseta.“ Olgu selle viimase väitega, kuidas on, aga seda võiks mõistmisele manitsev kõneleja siiski arvesse võtta, et inimene võib teist austada ka kõrgemasse jõudu uskumata.
Olles ise küll n-ö uskmatu, ei pea mina küll religioosse maailmapildiga inimesi endast halvemaks. Kuni usk jääb sinna, kus ta koht — südamesse, pühakotta, perekonna või koguduse ringi, ei ole minu asi halvustada või sekkuda. Kui aga religioon imbub haridussüsteemi või riigivalitsemisse, on loomulikud piirid ületatud. Ega vist kirikuseinte vahelgi normaalseks peetaks, kui pühakirja tekst või sakraalsed rituaalid sõltuks parasjagu võimul oleva presidendi, parlamendi või kohaliku omavalitsuse otsustest.
Religioosne surve ühiskonnaelule, muu hulgas haridussüsteemile, head nahka ei anna. Avo Üprus mainib kirikute põletamist jms vandalismiakte, justkui oleks nende põhjuseks religiooniõpetuse puudumine. Paraku võib tõde olla suisa vastupidine: end satanistideks nimetavate kirikupõletajate taimelavaks on tegelikult Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa padureligioosse ühiskondliku korraldusega piirkonnad.
Hoopis kummaline on aga Üpruse väide, et ka hiiepuude saagimist ennetaks see õppeaine, kus „Vanavanemate pärand“ tähistab kristlust. Seoses sellega kerkib kiuslik küsimus, kas religiooniõpetust puudutavale seaduseelnõule allakirjutanud oleks teinud seda ka siis, kui ainus olemasolev õppekava oleks keskendunud maausule kui esivanemate pärandile?
Tekib ka teisi küsimusi. Kas luterliku kirikuga seotud agitaatorid nagu Avo Üprus ja Pille Valk teeksid oma propagandatööd sama usinasti, kui käivitamist ootav religiooniõpetuse programm vaatleks usundeid tõesti neutraalselt, ajalises järjekorras, kus kristlus ei oleks ei esimene ega viimane omataoliste seas ning piiblile ei omistataks muud tähendust kui ühe möödunud ajastu vaimu ja ühiskondlike suhete väljendus, mis sisaldab ka vanemat folkloori? Kas kõnealuse seaduseelnõu ja religiooniõpetuse õppekava autorid tõepoolest näevad inimolemist nii kitsastes raamides, et kultuurikontekstide erinevused tulenevad üksnes erinevatest usulistest taustadest ja teistsuguste mõistmiseks piisab (suuremate) religioonide tundmisest? Viimane oli jällegi teoreetiline küsimus, mis tõuseks üles siis, kui õppekava oleks tõesti usunditeülene.
Nii või teisiti ei näe ma mingit objektiivset põhjust omaette kohustuslikuks religiooniõpetuseks tavakooli tunniplaanis. Piiblilood ja muu säärane on kooliprogrammis teiste ainete raames ju praegugi sees. (Võin seda kinnitada enda ja teiste lapsevanemate tähelepanekute põhjal.) Tõsi, teisi religioone peale kristluse samaväärselt ei tutvustata. Kuid kas ei võiks seda teha hoopis kultuuriloo nime kandvat õppeainet kohustuslikuks muutes? Või on tõesti kultuur tervikuna vähem tähtis kui religioosne kultuur (mille hulgas omakorda näikse kristlikul maailmal olevat olulisem positsioon)? Kas maakera sees on avastatud teine, suurem maakera? Vaieldamatult on religioonidel suur mõju ajaloole, kultuurile, sotsiaalpsühholoogiale. Ent kaine pilguga vaadates ei saa sugugi väita, et religioon, ka kõik religioonid kokku, oleks see ainus ajaloo liigutaja, kultuuri suunaja ja sotsiaalse käitumise ning mentaliteedi mõjutaja.
Tuleks lõpetuseks tagasi hetkel olulisima küsimuse juurde: kas on ikka hea mõte religiooniõpetus tema praegusel kujul Trooja hobusena sisse veeretada? Ehk jätaks selle siiski tegemata — seniks, kuni ei ole välja töötatud tõeliselt usunditeülest õppekava?
