Imre Kaas: Ettepanek rahvarinde loomiseks lokkava rumaluse, kaabakluse ja moraalituse vastu
Kui Edgar Savisaar tegi 1988. aasta aprillis ettepaneku moodustada perestroika toetuseks Rahvarinne, oli see nõukogude inimeseks kasvatatud eestlasele esimene legaalne võimalus tagurliku ühiskonna kõikihaaravaks kukutamiseks. Ilmselt oleks võinud asjad toona hoopis teisiti minna, kui seda rahvast liitnud ettepanekut poleks tulnud.
Ei ole mõtet pikemalt peatuda edasistel sündmustel, kus kogenematud ja võimuiharad noored poliitikud omavahel tülli pöörasid ning üksmeelest sündis eestlaste igikestev omavaheline vaen. Kuigi see oli pelgalt poliitilise maailmavaate küsimus, käituti sageli lapsikult ning riigi huve jalgealla tallates.
Me võime ju Savisaart vihata, kuid ometigi saab igaüks ise arhiivikaadritelt ja ajalooraamatutest järele vaadata – Rahvarinne oli esimene ja viimane ühiskondlik organisatsioon, kus eestlased unustasid hetkeks vennatapusõja ning lähtusid oma sügavatest aadetest. Mis on aga sellest tänaseks järele jäänud? Tühjus! Võiks isegi öelda, et meie moraalivabade poliitikute, põhjamudas sipleva ärieliidi ning käega löönud lihtrahva ühisel ponnistusel oleme viinud oma kena vabariigi huku äärele. Kas tõesti laseme siis oma ainsal veal – noorel demokraatial – esivanemate kättevõidetu hävitada?
Totaalne muutumine
Soovimata üldistada, on eestlased altid kiirelt alla andma. Meile meeldib näkku lajatavast tõsiasjast mööda vaadata ning uskuda, et ehk ühel päeval läheb paremaks. Võimalus, et äkki ei lähegi – ei tule meie tuimas iseloomus isegi pähe.
Majanduse toimimise mehhanismid lihtinimest ei huvita – teda teeb õnneliku(ma)ks parem palk. Selle saavutamise heaks peaks terve Eesti ühiskond üleöö läbi tegema totaalse muutumise. Iseenesest võiks ju kopeerida ükskõik millise eduka riigi majandusotsuseid, kuid see ei tooks iialgi kaasa sama efekti. Ilmselt oleks tagajärjed ennustamatud ning seetõttu ei hakata sellist eksperimenti läbi viima. Aga mis siis takistab meie arengut? Mis on komistuskivideks teel meie eduka tuleviku suunas?
Meie tänased poliitikud on enda arvates küpsed, kuid varrukast pelgalt statistikanumbreid tulistades tõsiseltvõetavus ei kasva. Veel enam, tundub, justkui oleks tänastel riigijuhtidel küll oskus ja tahe juhtida, kuid puudub vastutustunne. Ma ei räägi ainult poliitilisest vastutusest iseenda, rahva ja valijate ees, vaid vastutusest Eesti ees. See ei ole äriettevõte, mida juhitakse, vaid riik. Ainult üleolevas ärimaailmas saab klientidesse suhtuda põhimõttel – kui ei meeldi, vali keegi teine. Meil on vaid üks riik ja rahvas ning me ei peaks siit lahkuma, sest teenus on halb ja kvaliteet olematu.
Eesti jätkusuutlikkuse võti peitub poliitikas ja selle elluviijates. Ma olen alati vaadanud imestusega kaaskodanike rõõmu pikalt kestvate kannatuste üle. Seda võiks nimetada isegi poliitmasohhismiks. Kui poliitikud on käitunud moraalitult, sülitades rahva õiglustundele, valime neid ometigi tagasi. Miks ometi, kallid kaasmaalased?
Karismaatiliste poliitikute kriis
Kui Ülle Aaskivi esines 2006. aasta presidendivalimiste eel Riigikogu ees haruldaselt otsekohese avaldusega, kutsudes talitama mitte erakonna tahte, vaid südametunnistuse järgi, aplodeeris talle terve saal. Püstiseistes. Aga mitte midagi ei muutunud peale selle, et Aaskivi suri pisut hiljem raske haiguse tagajärjel. Tõsi, 101 riigikogulase hulgas on meil Juku-Kalle Raid, kes julgeb ainsana oma tõelise arvamuse välja öelda. Tal puudub erakondlik taust. Ta ei ole poliitik. Praegu toimub ehk poliitikuks kasvamine. Eesti vajab just sellist isikupärast poliitikat, mitte maailmavaatelist sektipoliitikat.
Eestis on juba pikemat aega valitsenud kriis. Karismaatiliste poliitikute kriis. Erakonna tagatubades kujundatud poliitproduktidel on sile nägu, tärgeldatud kraega triiksärk ja tume pintsak, kuid selle taga puudub inimene. Puudub isiksus, kes suudaks rahvaga kõneleda südamest südamesse, jäädes seejuures usutavaks.
Ma mäletan üht tööpäeva Kanal 2 uudistesaates, kui Andrus Ansip kutsus meid mingil põhjusel Toompeale Stenbocki majja. See oli aeg, kui Ansip oli peaministriks Edgar Savisaare juhitud valitsuses (ajakirjanike omavaheline nali). Mulle jääb sellest kohtumisest igaveseks meelde, kuidas austatud peaminister kaamerate väljalülitamise järel sõnas, et rumalatega on väga raske ühes valitsuses olla. Tõsi. Rumalatega on üldse raske midagi ette võtta, sest neil puudub sündmuste juhtimiseks igasugune oskusteave. Olin tollal sellisest otsekohesusest vaimustunud. Täna enam mitte, sest erakonnajuhtide evitud poliitiline vastandumine on ületanud igasugused normaalsuse piirid.
Juba president Lennart Meri koputas 2001. aasta vabariigi sünnipäevakõnes poliitikute südamele, et üksteise üle naermine on poliitilise kultuurituse märk. Samamoodi on näotu meedias toimuv materdamine, kus dialoogi asemel üksteist sõnnikuga üle valatakse. Kas me oleme laudas või riigis?
Ma olen õnnelik inimene, sest mul on ajakirjanduses töötades olnud imeline võimalus kohtuda sadade erineva saatusega eestimaalastega. Ma tean, et meis on tegelikult muutusteks jõudu! Ma tean, et eestlane oskab ja tahab tegelikult mõelda. Iga eestlane. Ärgem siis laskem vohada rumalusel, kultuuritusel ja lauslollustel, olgu see poliitiline või absoluutselt argipäevane.
Kõike eeltoodut arvesse võttes on minus kasvanud ettepanek uue rahvarinde loomiseks. See ei ole poliitiline organisatsioon ning õigupoolest puuduvad sel üldse organisatsiooni tunnused. See on pigem vaimne hoiak – elustiil. See on tahe Eesti riigi arengus kaasa rääkida, olla opositsioonis rumalusega ning kasvatada haritud rahvaga kainelt mõtlevat riiki.
Selles rahvarindes saavad osaleda kõik soovijad! Kõik, kes pole rahul tänasega ning soovivad midagi muuta. Kes on minuga?
