Ilvi Jõe-Cannon: Äkki käitub kogu Eesti riik nagu Suusaliit Veerpalu asjas?
Alates riigikogu valimiskampaaniast detsembris 2010 on olnud mitu sündmust, mis panevad mind mõtlema hommikusöögile Paul Goble’iga Washingtonis 2009. aasta jaanuaris. Viidates Eestile arvas ta, et vabadus on käest ära libisemas.
Selle järel olen nimetanud Paul Goble’i muret mõnedele kaasmaalastele Eestis, kuid nad ei ole julgenud selget seisukohta võtta.
Paul Goble on poliitikaanalüütik, kes töötas erinõunikuna USA välisministeeriumis Nõukogude rahvusprobleemide ja Balti küsimuste osakonnas ajal, mil Nõukogude Liit oli lagunemas. Tol ajal ütles president H.W. Bushi Julgeolekunõukogu liige Condoleezza Rice Goble’ile, kes tugevalt toetas Baltimaade rahvaste vabadusliikumist: ”Sina ohjelda oma baltlasi.” Ja Paul Goble vastas talle: ”Sa pead aru saama, et need inimesed on valmis surema oma vabaduse eest. Sa ei taha ometi nende verd oma kätele?”
Lisaks sellele, et opositsiooniparteid Eestis on hävingul (protsess, mis tuletab meelde Martin Niemölleri “Kõigepealt tulid nad…..” ), on võimulolejad riigi ametiasutusi kasutanud oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Äsja möödunud märtstikuus toimus kolm olulist sündmust.
1. Riigikogu valimised, mille tulemused tekitasid osas eestlastes kahtluse, et tegemist oli häälte varastamisega e-hääletamise süsteemis, mille suurimad edendajad on võimul olevad erakonnad.
2. Riigi president andis oma allkirja eelnõule, mis annab võimudele suuremad õigused elanike telefonikõnede pealtkuulamiseks.
3. Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia avaldati kaitseminister Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel: “Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin — jällegi sõltuvalt ilmavaatest — ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.” (Diplomaatia nr. 3, märts 2011). Aaviksoo juhatab sisse oma teesi vihjega kübersõjale, kuid võib põhjendatult väita, et tema sügavalt veendunud maailmavaade leiab ka kasutamist, kui ta teeb olulisi otsuseid riigi poliitika asjus.
E-hääletamisega seotud probleemid vajavad lahendust. Olles enam kui 15-aastase kogemusega endine valimiste korraldaja (Registrar of Voters) ühes Connecticuti osariigi linnas USAs, pean tähtsaks kodaniku õigust salajasele hääletamisele, mis on demokraatia põhinõue. Ma näen e-hääletamises mitmeid kodanikuõiguste rikkumisi ja praktilisi probleeme. Kui olin Mõõdukate erakonna liige, tutvusin Eesti valimisseadusega ja käisin vabatahtliku vaatlejana Tallinna kesklinna valimispunktides. Koostasin erakonnale raporti rikkumistest, mida olin näinud. Minu teada ei võetud midagi ette selleks, et eksimusi vältida.
Seoses Jaak Aaviksoo manifestiga Diplomaatias taunis Tallinna ülikooli rektor Rein Raud kodanikuna Eesti Päevalehes (24.03.) kaitseministri maailmavaadet ning arvas, et sellist ideoloogiat mõistaksid lääneriikides ainult holokaustieitajad. Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu. Et sellist ideoloogiat esindab valitsuse koosseisus olev minister, siis leiab Rein Raud, et on põhjust avalikult küsida koalitsioonipartneritelt Reformierakonnalt ja IRL-lt, kas selline arusaam ajaloost, tõest ja identiteedist võetakse üle ka uue valitsuse poolt. Rein Raua arvates peab Aaviksoo tagasi astuma. Aga missuguse otsuse tegi Aaviksoo erakond, IRL? Aaviksoo määrati uues valitsuses haridus- ja teadusministriks ning nii talitades sülitati kodanikele näkku.
Ja lõuks, riigikogus vastu võetud justiitsministeeriumis koostatud õigusakt, mis lubab erandjuhtudel teha salajasi jälitustoiminguid mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal — erinevalt põhiseaduses ettenähtust — sai president Ilvese heakskiitva allkirja.
Ajakirjanduse järgi (Eesti Ekspress 24.03.) olevat president Ilves saatnud värske seaduse justiitsministeeriumisse lihvimiseks, detaile ajaleht ei andnud. Ilmselt Ilves ei taha olla vastuolus võimustruktuuriga, sest soovib, et riigikogu valiks ta suvel tagasi presidendiks.
Seoses eelmainitud uue seadusega ilmus masendavat informatsiooni elanike järele nuhkimise kohta: endine keskkriminaalpolitsei direktor Andres Anvelt nentis, et mullu tehti 888 telefonikõneluste pealtkuulamise taotlust, millest 98% rahuldati, aga ta arvab et tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla 30 000 — 40 000.
Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises — kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib. Mis juhtub, kui samasugust valetamisega eksperimenteerimist kasutatakse riiklikul tasandil? Kas me võime olla kindlad, et selline praktika on riiklikul tasandil välistatud?
Ei ole võimalik usaldada valitsust, mis õigustab petmist ja valetamist, ei ole võimalik tunda ennast turvalisena riigis, kus võimud rikuvad segamatult inimõigusi ja õigust eraelu puutumatusele. Nii väikese riigi nagu Eesti ellujäämisvõimalused on suuremad, kui teda respekteerib ja toetab rahvusvaheline ühiskond. Valed ja ebaeetiline tegevus ei too meile vajalikku toetust ega respekti.
Kodanikel lasub kohustus nõuda uuelt valitsuselt, et see austaks demokraatlike institutsioone ja praktikat. Selleks, et elada vabadena on vaja ka kodanikul meeles pidada, et vabaduse hind on pidev valvsus. Ajalugu on seda näidanud. Ei piisa ainult sellest, et käid valimas, kui vastav kuupäev ilmub kalendrisse.
Autor on Eesti päritolu politoloog.
