Ilmar-Erik Aavakivi: Maxima õppetunnid - kas projekteerija Eestis vastutaks?
Jättes Läti kõrvale, küsigem: kui ehitise projekteerimisel oleks tehtud viga ja samas rakendatud Eestis kasutatavaid projekteerimise töövõtulepingu üldtingimusi, siis mille eest projekteerija vastutaks? Kas üldse vastutaks?
Meie ehitusseaduse kohaselt tähendab projekteerimine ehitise või selle osa arhitektuurset ja ehituslikku kavandamist, ehitise tehnosüsteemide ja ehitises kasutatava tehnoloogia kavandamist, ehitise elueast lähtuvat ehitise nõuetele vastava kasutamise ja hooldamise tehnomajanduslikku hindamist. Projekteerimise tulemuseks on ehitusprojekt. Nagu näeme, on projekteerimine aluseks kogu hilisemale ehitustegevusele.
Mis saab siis, kui projekteerija enda kohustusi rikub? Ehitusseadus ei ütle tema vastutuse kohta just palju. Projekteerijate töövõtulepingutes viidatakse sageli Eesti Projektbüroode Liidu koostatud „Projekteerimise töövõtulepingu üldtingimustele" (praegusel ajal reeglina PTÜ 2007 versioonile).
Projektbüroode Liidu koostatud normistikus on üheks olulisemaks vastutuse sätteks järgnev: „3.2.1 Töövõtja lepingulise vastutuse ülempiir määratakse Lepinguga. Töövõtja vastutab kahju tõestatud ulatuses, kuid mitte enam kui Töövõtjale Lepinguga ette nähtud tasu, kui Lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Vastutuse piirangud ei kehti juhul, kui kahju on põhjustatud Töövõtja tahtliku käitumise tulemusena."
Seega, kui maksite projekteerijale tema töö eest 6500 eurot (umbes 100 000 krooni), on tema vastutuse rahaliseks piiriks PTÜ 2007 kohaselt 6500 eurot. Kui teie ehitis kokku kukub, kas saab kahju olla ligilähedaseltki samaväärne?
Tsunftireegli maiguline on ka PTÜ 2007 punkti 3.2.1 viimane lause, mille kohaselt ei kehti vastutuse piirang juhul, kui kahju on põhjustatud tahtliku käitumise tulemusena. Tahtlus kahju tekitamisel on lepingulistes suhetes pigem erandlik nähtus. Ehituse- ja projekteerimise töövõtulepingute puhul tähendab see, et töövõtja lausa soovis õigusvastast tagajärge (näiteks mittevastavust ehitusnormidele) ja tegutses vastavalt. Vastutuse piiramine vaid tahtlusega ei ole mõistlik. Võlaõigusseaduse alusel oleks projekteerija vastutus oluliselt ulatuslikum.
Projekteerijale soodsaid tõlgendamisvõimalusi sisaldab ka PTÜ 2007 punkt 3.2.11: „Töövõtja vastutab töö Lepingu tingimustele vastavuse eest 24 (kahekümne nelja) kuu jooksul alates Lepingu alusel kavandatud Ehitusprojekti (Eelprojekti, Põhiprojekti, Tööprojekti) eesmärgipärasest kasutusse võtmisest, v.a juhul, kui esile tulnud puudused on tingitud Tellijapoolsest Ehitusprojektist kõrvalekaldumisest, ehitus- või kasutamisvigadest, valest ekspluatatsioonist, hooletusest jne. Nimetatud tähtajaline piirang ei kehti selliste vigade ja puuduste ilmnemise korral, mille puhul on tõestatud, et need tulenevad Töövõtja tahtlikust tegevusest või tegevusetusest ning mida nende iseloomust tulenevalt ei olnud võimalik käesolevas punktis nimetatud tähtaja jooksul avastada."
Ehitusprojekti (eelprojekti, põhiprojekti, tööprojekti) eesmärgipärane kasutussevõtmine saab seisneda eelkõige projekti alusel ehitamise alustamises. Sageli kestab ehitamine ligikaudu üks aasta. Kui projekteerija vastutab vaid kahekümne nelja kuu jooksul alates ehitamise alustamisest, siis jääb umbes üks aasta ehitise kasutamise käigus projekteerimisvigade avastamiseks. Lausa esimesel kasutamisaastal ilmnevad projekteerimisvead saavad olla vaid ülimalt elementaarsed eksimused.
Mis saab siis, kui tellite projekti ehitise elueaga seitsekümmend aastat, kuid see muutub varisemisohtlikuks seitsme aasta möödudes ehitamise alustamisest? Siingi on projekteerija vastutus PTÜ 2007 punkti 3.2.11 alusel pehmelt öeldes küsitav, sest töövõtja vastutab töö lepingu tingimustele vastavuse eest kahekümne nelja kuu jooksul alates ehitusprojekti eesmärgipärasest kasutusse võtmisest. Kui projekteerija ehitise eluea tingimust rikub, siis PTÜ kohaselt projekteerija justkui ei peakski vastutama. (Antud näite puhul seitsme aasta möödudes ilmnenud varisemisohtlikkus projekteerija vastutust enam kaasa ei tooks).
Alternatiivse võimalusena on Eesti Projektbüroode Liit tellijale jätnud „suuremeelse võimaluse" tõestada, et vead ja puudused tulenevad projekteerija tahtlikust tegevusest või tegevusetusest ning nende iseloomust tulenevalt ei olnud võimalik neid kahekümne nelja kuu jooksul avastada - ülimalt raske kui mitte võimatu ülesanne.
Eeltoodud vastutuse piirangutest on projekteerijatele veel vähe. Lisatud on täiendav soodustus PTÜ 2007 punktis 3.2.12: „Kui Töövõtja poolt Tellijale üleantud töid ei võeta eesmärgipäraselt kasutusele 24 (kahekümne nelja) kuu jooksul alates nende üleandmisest Tellijale, ei ole Töövõtja vastutav teostatud tööde eest, kui ei ole kokku lepitud teisiti." Piirang tähendab esmajoones seda, et kui te tellijana kahekümne nelja kuu jooksul ehitamist ei alusta, siis ei vastuta projekteerija üldse millegi eest. Masu ei ole projekteerijate jaoks mingi argument.
Eeltoodud põhjustel ei ole mõistlik lähtuda PTÜ vastutuse piirangutest. Kahjuks on tavad sageli teistsugused. Näiteks on üks avaliku võimu organ sel aastal sõlminud gümnaasiumi basseinihoone rekonstrueerimise ehitusprojekti lepingu, mille kohaselt lähtutakse lepinguga reguleerimata küsimustes muuhulgas PTÜ 2007-st. Võimuorganid ei ole kaugeltki ainukesed, kes taolistel tingimustel lepinguid sõlmivad.
Milliseks osutub vaidluse korral projekteerija vastutuse mõistlik määr ja ajavahemik, selgub kohtuotsuse alusel. Eelkirjeldatud vastutuse piirangud võivad osutuda hea usu, mõistlikkuse põhimõtetega ning heade kommetega vastuolus olevaks.
Minu arvates tuleks tellijal kohtuvaidluses toetuda argumendile, mille kohaselt on kirjeldatud vastutuse piirangud eeltoodud põhjustel tühised. Kas kohus sellise käsitlusega nõustub, sõltub konkreetsest juhtumist. Inimlikust loogikast lähtudes ei tohiks kohtud kergekäeliselt tunnustada PTÜ-st tulenevaid vastutuse piiranguid. Riia sündmused näitavad, et tagajärjed võivad olla traagilised.
Kel projekteerimise lepingu sõlmimine veel käsil, siis neil oleks mõistlik lepingus selgesõnaliselt sätestada, et PTÜ-s sätestatud projekteerija vastutuse piiranguid ei rakendata. Valvas tasub olla ka omanikujärelevalve ja muudele üldtingimustele viitamise korral.
