Muide, selles oligi NO-teatri üks tähtsamaid sõnumeid – ärge oodake lahendust kelleltki või milleltki uuelt, otsige seda uut ja leidke head vana: iseeneses.

Olgem ausad: sündinuks sellest etendusest tõesti uus erakond, teinuks „vanad erakonnad“ talle „ärtust ära“, ilma varrukaid üles tõstmata.

Sest riigi juhtimine on – ime küll – samuti professionaalne tegevus nagu mistahes teinegi. Selle profaneerimine EV endise peaministri Andres Tarandi poja poolt tegi haledaks isegi need mõned pingutused, mis eks-kantslerina Jõks oli ette võtnud ja kes nüüd mõjus omaenese paroodiana võõras teatrietenduses. Ta, vaeseke, püüdis, rääkida tõsistest asjadest ja tõsise näoga… unustades, et tema funktsioon oli Sortsi oma ehk ehmata rahvast ja kõik.

Ent mis siis oli…

Ma ei tea, mida tegi NO seal Saku suurhallis viis päeva, aga tema lavastatud teater oli see, mida ei suutnud näha isegi Peter Brook’i tühi pilk: puhas ruum ja puhas mõte. Pinge. Olematu butafooria ja globaalse teemaga. Grotowski, Brook, Bergmann Dramatenis, Miller off-Broadwayl… nad unistasid teatrist, mida neile polnud antud näha, aga 6000 inimesele Saku Suurhallis – oli.

Tänapäeva teatrid teevad odavat tsirkust sellega, et alustavad etendust ilma eesriideta. Noh, et polevat barjääri elu ja teatri vahel. Aga barjäär enamasti on, sest näitlejad näitlevad ja publik ootab puhvetit. (Vanasti aeti enne Verdit kuulama minnes habe ära, nüüd aetakse Verdit kuulates habet – Mihkel Mutt.)

Ühtse Eesti lugu aga tõi elupinge teatrisse ja vastupidi - mistahes trikke kasutamata. Nimetan meeldejäänumaid: prof Einasto esinemine, millest võis järelduda uue, täiesti jabura erakonna sünd, Jõksi väljamängimine uue erakonna alternatiivkandidaadina ja vastav hääletamine… Kogu paravapslik hüsteeria – lippude sissemarss, külgedel põlevad Nürnbergi tõrvikud...

Muide, kunstilise pinge säilitamiseks oli alati tabatud ära „tühja teatri“ (Brook) grotesk: Sergo Varese ilkuvas rahanduslikus sõnavõtus oli nii arukaid jooni, et võtab kõhedaks, aga tõeline nauding tuli alles pärast seda, kui „uue erakonna“ esimees Tiit Ojasoo esitas lahtise-kõhulise hobuse seljas kapates uue propaganda-slogani: „Ratsa rikkaks!“

Ma ei tea, kuidas neid üksikuid monolooge tehti, mis poliitikat etendavas aktsioonis suurt rolli mängisid, aga olgu eelnevale lisatud: Tambet Tuisu arutlus Eesti loodusvaradest on – õigus. 100%. Vähemalt on mul nüüd üks inimene veel, keda appi kutsuda selleks, et rääkida Nord Streami kahjulikkusest ja Eesti valest gaasipoliitikast.

Andres Mähari katusemonoloogist Eesti tuimuse vastu saab klassika. Selliste juttude peale närisid näljased mehed hobuste rakmeid enne, kui mindi lahingusse.

Ma kartsin kõige rohkem seda, et etendus jääb magedaks kui etendus, aga just seda ei juhtunud. NO sai hakkama suurema teatriga kui teater ja elu kokku. Tulemuseks oli see, et tuli sõnum, lihtsalt ja vaikselt lõpetuseks öeldud: „Olete vabad!“

Ja kui 6000 hulgas oli keegi, kes seda ei kuulnud, siis… ärgu ta enam midagi kuulgugi.

Mäletate, Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“, pärast Wolandi võlurietendust, kui kõik võltskleidid selga saanud daamid lippasid ringi aluspükstes ja õhust sadanud dollarid osutusid ajalehepaberite tükkideks?

Homme tuleb päev pärast NO etendust. Vargad jäävad varastama, litsid – litsi lööma (Bertold Brecht), näitlejad saavad jälle näitlejateks ja poliitikud on vaevalt palju teistsugusemad kui enne.

Muide, julgen kinnitada – poliitikute hulgas on kaabakaid enam-vähem sama palju kui bussijuhtide, akadeemikute ja lavatööliste hulgas. Igatahes mitte rohkem.

Ühesõnaga: elu läheb edasi. Aga ometi on oluline vahe selles – kas me sellest näidatud mängust midagi õppisime? Kas nägime? Kas ärkasime?
Kui kasvõi vähegi, siis – AITÄH SULLE, PAJATS! Nagu ütles näitlejale sügavalt kummardades Hamlet tolles tekstis, mida Eestis millegipärast pole mängitud.

Aitäh. Ja kui kahju.