Igor Gräzin: Tartu rahu seadustas retside bande

Jurist, riigikogu liige (RE), üks Eesti suveräänsusdeklaratsiooni autoritest Igor Gräzin leiab, et Tartu rahu senistest käsitlustest on puudu üks oluline aspekt: „Tartu rahu on seni käsitletud ainult ühest vaatevinklist — Eesti riigi seisukohalt. Probleem on aga selles, et Eesti legaliseeris Tartu rahuga ühe kriminaalse grupeeringu, mis oli Venemaal võimu haaranud."

Keda te selle grupeeringu all täpsemalt silmas peate?

Selliseid härraseid nagu Lenin, Trotski, Dzeržinski, Zinovjev, Uritski ja mitmed teised. Nad olid relvastatud punt, mis oli tulnud ja püssidega laiali ajanud kaitsetu, aga seadusliku Venemaa parlamendi — Asutava Kogu, mis oli valitud looma Vene demokraatlikku vabariiki. Mitte keegi maailmas neid inimesi ei tunnistanud. Eesti vabariik ja Eesti võimud olid esimesed, kes ütlesid, et need pole kriminaalid, vaid rahvusvahelise õiguse subjektid.

Kui ma ütlen „kriminaalid“, siis ei ole see metafoor, see ei ole kujund. Kriminaalsuse all mõtlen ma konkreetsete kuritegude sooritamist: Stalin — pangaröövel; Kotovski — rongiröövel, kelle kontol oli vähemalt 20 vägistamist; Sverdlov — lihtsalt mõrtsukas, kes oli tapnud inimesi kas röövimise või omakasu eesmärgil. Lenin oli teistega võrreldes suhteliselt süütu, lihtsalt varas, kellel minu teada isiklikku veresüüd ei olnud.

Ja millised oleksid teie hinnangul olnud alternatiivid Eesti riigile tunnustuse leidmiseks?

Tollal, aastal 1920, figureeris mitu õiguspärast või õigusjärgluse alusel eksisteerivat Venemaa valitsust, mis tuletasid oma võimu kas tsaarist või Asutavast Kogust. Nemad olid vene rahva seaduslikud esindajad. Nendega me ei rääkinud.

Aga kas see on üldse oluline, kellega konkreetselt me nendel segastel aegadel läbirääkimisi pidasime?

Küsimus, kellega Tartu rahu sõlmiti, on iseenesest väga oluline küsimus ja on natukene kehv lugu, et me ei ole seda siiani küsinud. Sest Tartu rahu sõlmiti mitte ainult kriminaalkurjategijatega, vaid kaasaegset juriidilist terminoloogiat kasutades ka nii-öelda kokkuleppemenetluse korras. Sõlmiti leping selleks, et laskmine lõpeks: „Kui teie meid ei tulista, meie teid kinni ei pane.“

Et siis nagu Itaalia vägede kokkulepe Talibaniga Afganistanis?

Suurepärane! Selle analoogia peale ma ei tulnudki… Ma ise oleksin kasutanud teist võrdlust: nagu Obama lepiks kokku Osamaga, à la Osama bin Laden on, jah, paha mees, aga tunnistame teda kui rahvusvahelise õiguse subjekti.

Kas teadmine, et Tartu rahu teiseks osapooleks olid kurjategijad, peaks muutma meie suhtumist rahulepingusse?

Ma ei tea, kas see Eesti seisukohalt midagi muudab. Aga igal juhul peaksime me tunnistama, et ka meie oleme teistele ajalooliselt üht-teist võlgu. Tartu rahulepinguga saavutatud legaliseerimisele järgnesid ju massimõrvad, Nõukogude Liit, koonduslaagrid, Siber, kolhoosid jne.

Aga kas need ei oleks sündinud ka ilma Tartu rahuta?

Tõenäoliselt. Aga me peame teadvustama, et meie riigi sünd oli verine, valuline ja kaugeltki mitte nii ideaalne, nagu me seda alati ette kujutame. Kusjuures ega sellepärast Eesti riik halvem ei saanud!