Ameeriklased ja eurooplased teavad, et terrorirünnaku ohvriks langeda on väga vähe tõenäoline. Kuid me teame sedagi, et terrorirünnakud on peaaegu vältimatud ja keegi langeb ikka nende ohvriks.

Autoõnnetusi ei kavandata üldiselt ette. Isikud, kes põhjustavad autoõnnetuse, ei ärka hommikul kavatsusega ennast ja teisi autoga tappa. Käsirelvadest põhjustatud surmad võivad olla juhuslikud või plaanitud, kuid isegi plaanitud tapmised ei ole üldiselt mingi suure läbimõeldud plaani osa. Isegi kui ohvreid on olnud palju, ei ole tapatöö toime pannud üksikisikuid või rühmitusi juhtinud pahatahtlik keskne võrgustik.

Terroristide tegude taga on seevastu selge ja organiseeritud kavatsus. Terroristid usuvad, et nad lähtuvad moraalsest imperatiivist ja tegutsevad väljakujunenud organisatsiooni nimel.

Islamiterrorism on teistsugune. Ebainimlikkus ei peitu mitte niivõrd islamiterroristide julmuses – julmus on tavaline – kui nende arusaamises elust ja surmast. Islamiterroristid tervitavad surma.

Loe George Friedmani artiklit homsest Eesti Päevalehest!