Homodiktaat õppekavadesse ei sobi
Tooksin võrdluseks hiljutise usuõpetuse koolidesse viimise teemalise poleeemika. Ma ei ole ateist, kuigi kirikus käin vaid kontserdil, organisatsioonidesse (sh kogudus) kuulumine pole minu stiil ega kooskõlas minu „oikumeenilise“ ellusuhtumisega. Seni olen olnud usuõpetuse koolidesse viimise vastane.
Küll aga oleks kõigiti selle poolt, kui tegemist oleks mitte usu-, vaid religioonideõpetusega, religioossuse ülevaatliku ja võimalikult neutraalse õppega võrdsetel alustel. Kui see toimuks nt kultuuriajaloo egiidi all, kui ainesse sissejuhatava perioodi kestel oleks õpetajaks ateist või siis vähemalt teemas neutraalne persoon – hilisemate lektorite/asjatundjate karismast tulenevat võimalikku mõju ja suundumusi/eelistusi see ei neutraliseeri, kuid vähemalt leevendaks? Siis oleks ka raske rääkida propagandast, ajupesust jms.
Analoogne lahendus olla tundekasvatuse lisamine õppekavadesse. Võrdsetel alustel ja suurematest vähemateni liikudes. Seksuaalsus on lõiguke mõistest „sensuaalsus“, see omakorda lõiguke tervikust nimega Armastus, mis kujutab endast pigem mittefüüsilist kurioosumit. Ristiusuliste „..ja Armastus neist üle kõige...“ ei ole teps mitte üleskutse vaibumatule seksile, söandan ma siinkohal toonitada.
Seksuaalsete eelistuste (pigem kallutatuse?) tutvustamine ja koolilaste kurssiviimine seksuaalsuse esinemise asjaoludega alaku, kui seda on vaja, klassikalisest ehk enimlevinust, soojätkajalikust heteroformatsioonist. Ja kui juba teemaveidrustest rääkida, siis kõikidest. Olukord, et üks seksuaalvähemustest nõuab erikohtlemist ja staatuslikku eelistamist teiste vähemuste ees, peab olema välistatud.
Tehnika ja teaduse revolutsiooni tulemuseks on juba ka surrogaatemad ja implantaatlapsed. Arvestades sellega, milline häving ja katastroof on mõni lihane ema oma lapsele, ei kahtle ma homopaari suutlikkuses lapsi kasvatada. Kuid see laps ise!? Tema potentsiaalsed komplikatsioonid suhestumisel keskkonna ja ühiskonnaga, enesemääratluse ja kalduvustega? Kui tihti juhtub, et laps on sünnipäraselt nii suveräänne ja vaimselt küps, et ei kalluta teda kodused iseärasused ega murra vaimselt koolis serveeritav (homoradikaalide õppekavaunistuste korral)?
Homod ja nende olemasolu mind häirinud pole, küll aga nüüd terenduv heterode diskrimineerimine. On tekkimas olukord, kus vabariigi ministrile, mulle või kellele iganes kaudselt või otseselt dikteeritakse, mida tohib mõtelda või arvata, mida mitte. Kuidas on korrektne ja trendikas, kuidas mitte. Üks seksuaalvähemustest nõuab enda aktsepteerimist toonil „kui sa minu eripäradest ei vaimustu, oled sallimatu lubjakas ja igand” või „ah et minu seksuaalkäitumisega ei kaasne soojätkamine – olen solvunud“.
Kui märkuste vormis laekuvad instruktsioonid kaugelt maalt on juba argipäev, kas on oodata ka peatseid eurodirektiive üha enam kuju võtva uue keskvõimu poolt? Ei saa enam suudki paotada arvamusavalduseks kuulmata hurjutamist ja näägutamist koos „moodsate aegade“ nina alla hõõrumisega.
Tekib kaks küsimust. 1. Kas homoradikaalid on ise endaga seonduvat diskrediteerimas? 2. Kas peaksime viima kooliprogrammi kas või elementaarse tunde- ja vaimsusõpetuse - enamikule vastuvõetaval kujul?
