Selle raamatu teevad lugemisväärseks ajastu ja selles elanud tuntud tegelaste detailitäpsed, kahtlemata ka toona elanule nostalgilist äratundmisrõõmu pakkuvad kirjeldused. Mutt ei tee kellelegi pai, on mürgiselt irooniline, aga ei peksa.

Minu sõpruskonnas on niisugune torkimine ja iroonia olnud meie klanni stiili tunnuseks alates selle kunagi keskkoolipäevil kujunemisest — ning sellesse ringi kuulunud tunnevad väliselt õudsete väljendite tegelikku märgilist tähendust ega solvu. Mutti lugedes oletasin sama, kuigi ma isiklikult ei tunne enamikku neist, valdavalt kirjanduse ja teatri alal tegutsenud karikeeritud tegelastest. Muidu võiks arvata, et Mihkel Mutil on liiga palju sõpru-tuttavaid ja ta on otsustanud oma mälestustega nende arvu radikaalselt kärpida.

Selle asemel võtab ta läbi paljud 1980ndate algust iseloomustanud tegelased, olukorrad ja nähtused. Nii räägib ta loomingulise noorsoo laagritest, markeerides ka sealse seltsieluga kaasnenud napsitamist, millest ometi võib täna väga vale mulje jääda. Kui neis toona napsutatigi, siis mitte nagu tänastel ettevõtete suvepäevadel, vaid oma napi loomingulise raha eest ja üsna mõõdukalt.

Päriselt ei puuduta see siiski raamatus üsna põhjalikult käsitletavat seltskondlikku napsitamist kui ühiskondliku „edenemise“ õlitajat. MM annab sellele diskreetse ja ausa hinnangu: kirjeldab olemisi, kus klaasi taga palju kirevaid tutvusi sündinud, ideid ja plaane genereeritud ja lihtsalt inimesi tundma õpitud.

On näha, et autori jaoks ei ole need sageli naljakate juhtumistega vürtsitatud sündmused kunagisi pidusid meenutava nostalgitseva alkohooliku biokeemilise õhina looming. MM jääb nendegi piltide maalimisel hoopis külmaks ja skeptiliseks, ent siiski mitte pahatahtlikuks minimalistiks. Selle teema kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et Mutt meenutab joomise siira, ent mitte masendatud, vaid pisut eneseiroonilise analüüsimisega oma New Yorki naiskirjanikust kolleegi Jessicat „Seksist ja linnast“. Nimelt küsib ühe järjekordse osa alguses viimane endalt töölaua taga: „Kas me oleme litsid?“

Kuid joomise kõrval jagub ruumi muulegi. Nii märgib Mutt ära oma esimese välisreisi. Selle eelduseks oli, nagu MM napilt märgib, et nagu Briti mereväkke astuti sooviga näha maailma (nende hüüdlause oli ju Join the Navy and see the world!“), nii astuti tihti samal põhjusel ka komparteisse. Tema aga sellesse ühendusse teenima minna ei soovinud ja sellega ta esialgu tähtajatult sunnismaiseks mõistetigi. Alles muude sidemete tõttu õnnestus tal lõpuks Tšehhoslovakkia ära näha…

Väga head ja võõralegi teaberikkad on kirjeldused omaaegsest Kirjanike Liidust ja selle organitest. Lugejale lausa tundub, nagu jalutaks ta ise mööda kunagise ENSV KL koridore ja piiluks kabinettide uksest sisse: „Üldse oli nii, et mida edasi mööda Kirjanike Liidu koridori minna, seda lõbusamaks läks. Tihti peeti kusagil pidu, kas siis naiste moodi või meeste moodi. Edasi viisid trepid salasoppidesse, kus samuti paiknesid kellegi tööruumid ja kuhu võis vajaduse korral kenasti varjuda.“

Kui aga etteheidetest rääkida, siis teose toimetaja võinuks mälestustes ära märkimist leidnud ja meie kultuuri lähiajaloos olulised isikud kuidagi süstematiseerida ja lisada raamatu lõppu väikese nendeteemalise teatmelisa. Aga see on väike viga. Soovitan Muti mälestusi lugeda kõigil, kel huvi lugemise kui moest mineva tegevuse vastu. Varuge selleks aega. Kiiret ei ole. Mälestusi on viies köites. Mina olen kiiresti läbi lugenud alles kõige viimase.