"Üks kaitsetaktikaid ebamugavate küsimuste puhul on viia arutelu äärmusesse, viia absurdini. Nagu Rain Rosimannus koalitsioonikõnelustel, nii püüab ka tema usin õpilane Remo Holsmer naeruvääristada Vabaerakonna nõuet erakondade riigieelarvelise toetuse vähendamiseks poole võrra. Nad ütlevad, et kui juba, siis juba – kaotame kõik ära! Tegemist on selge liialdusega, mis näitab võimupartei valmisolekut kõiki haigusi giljotiiniga ravida," kirjutas Herkel vastuseks.

Vabaerakonna saadikud esitasid 2016. aasta riigieelarve teisele lugemisele 2,7 miljoni euro eest igameheettepanekuid, mis nägid ette erakondadele riigieelarvest eraldatava raha vähendamist ja selle suunamist muudeks otstarveteks. Monika Haukanõmm tahtis edendada sotsiaalprojekte ja Krista Aru teadust, Ain Lutsepp riigikaitset ja Külliki Kübarsepp põllumajandust jne.

Holsmer ütleb, et tema meelest ei ole ettepanekud siirad, sest need pole piisavalt radikaalsed. Kui erakonnad riigieelarvest täiega maha võtta, siis jah, võib-olla. Tuletan rahanduskomisjoni esimehele meelde, et piisaks toetada korraga nii Haukanõmme kui Aru ettepanekuid või siis kokku liita Lutsepa ja Kübarsepa omad ning mõlemal juhul on kokku 5,4 miljonit eurot teisiti kasutusse võetud ja erakondade raha nulli viidud. Seda Reformierakond siiski ei teinud.

Siin on koht taas selgitada, milline on praegu erakondade riigipoolse rahastamise suurim häda Eestis. Nagu Holsmer õigesti märgib, on Euroopas väga vähe riike, kus erakonnad riigieelarvest üldse mingit toetust ei saa. Mõni aeg tagasi kuulus selliste riikide hulka meie lõunanaaber Läti ning sel perioodil saatsid Läti sisepoliitikat pidevad skandaalid. Nende peamine sisu oli oligarhide katse muuta Läti erakonnad raha mõjul oma taskuparteideks.

Samas ei tähenda see, et mida rohkem erakonnad riigieelarvest raha saavad, seda parem. Ülerahastamine tekitab riigipartei sündroomi. Võrreldes kõigi teiste kodanikuühendustega naudivad erakonnad rahalist eristaatust, mille suurim õnnetus ongi see, et altpoolt tulev vabatahtlik panustamine ei toimi ja seda isegi ei vajata enam.

Liikmemaksu maksavad vähesed, aga kõigis kartellierakondades on hulk liikmeid, kes on seotud toiduahelatega, mida pakuvad ministeeriumid, omavalitsused, Riigikogu ning erakondade palgaline personal. Ametikohahuvi kaalub ideoloogilise idealismi selgelt üles.

Meie käsutuses olevad andmed kinnitavad, et Eestis antakse erakondadele riigieelarvest raha oluliselt rohkem, kui on teistes Euroopa riikides tavaks. Samuti puudub sel rahal selge sihtotstarve ning selle põletamine reklaamikampaaniates ei ole jätkusuutlik. Kartellierakonnad meenutavad narkomaani, kes viivad end valimiste eel reklaami üledoosiga transsi, et siis neli aastat riigieelarvest makstava toetuse abil ravi saada ja võlgu kinni maksta.

Oleme nõus sotsiaaldemokraatidega, kes ütlevad, et riigieelarvelise raha vähendamisega võiks kaasneda ka kampaaniakulude mõistlik piiramine. Samas ei nõustu me sellega, et erakondade raha ei saa nüüd ja kohe vähendada.


2016. aastal ei seisa ees kulukaid valimiskampaaniaid, presidendivalimisteks telereklaami ei tellita. Seega võiks just nüüd erakondade sisestruktuure kärpida, et muuta toiduahelapõhised erakonnad loomulikumaks kodanikualgatuseks. Ka 2017. aasta kohalikud valimised ei õigusta erakondade ülenuumamist, sest see annab neile kõlvatu konkurentsieelise valimisliitude ees.

Härra Holsmerile ja kõigile teistele kartellierakondade kaudu riigikokku jõudnud saadikutele on neid argumente Vabaerakonna poolt erinevates debattides korduvalt ja korduvalt esitatud. Niisama korduvad on ebaadekvaatsed reaktsioonid meie ettepanekutele, sh erakondade raha kasutamisele riigieelarve muudatuste katteallikana.

Esitades sarnaseid ettepanekuid riigikogu sõltumatu saadikuna aasta tagasi, nägin ma, kuidas rahanduskomisjoni tabas tõeline meeltesegadus ja otsustusvõimetus. Nimelt ei julenud keegi saadikutest hääletada selliste ettepanekute vastu, aga keegi ei hääletanud ka poolt. Hiljem muudeti Riigikogu kodukorda nõnda, et komisjon ei saa ettepanekut häältega null-null tagasi lükata.

Pärast valimisi on rahanduskomisjonis aset leidnud imeline tervenemise ses osas, et rahvasaadikud tõstsid kätt ja meie ettepanekud hääletati sirgjooneliselt maha. Null-null polekski saanud õnnestuda, sest Vabaerakond ja EKRE on kartellisüsteemi kriitikutena laua taga.
Ilmselt sellest olukorrast kimbatusse sattununa valiski Remo Holsmer just sellise demagoogia. Selle alltekstiks on Reformierakonna üleolevus – teie, könnid, ju nagunii ei suuda ega oska ettevõtjailt nii suuri andameid kasseerida kui meie.

Õnneks on Eesti ühiskond jõudmas faasi, kus tegelik kodanikuühiskond kasvab ning suurte poliitikaga seotud korruptsioonijuhtude avalikukstulek puhastab õhku ka erakondadele tehtavate annetuste osas.

Tõsi, küllap kandis ka erakondade riigieelarvest rahastamise tõus omal ajal killukest idealismi, et nii saame me poliitika ärihuvidest paremini lahti haakida. Paraku tuli negatiivseid tagajärgi rohkem: suured võlgu tehtud kampaaniad, erakonnakartelli kujunemine, eheda kodanikualgatuse ignoreerimine, erakondade toiduahelad, erakonnaliikmete omaosaluse tühisus. Seda loetelu võib jätkata.