Heljo Pikhof: võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikoht pole mingi "soe koht"
Sellega seoses on aga esile kerkinud kandidaadi ebavõrdse kohtlemise küsimus. Peame ka valitud kandidaati kohtlema võrdse kohtlemise printsiibi kaudu. Kui me seda ei tee, siis oleme vastuolus põhiseaduse sätetega.
Kõigil, vaatamata erakondlikule kuuluvusele, on õigus kandideerida valitavatele ametikohtadele ja valituks osutumisel asuda ametisse - ole või samast erakonnast otsustajaga. Ehk teisisõnu - ühtegi isikut ei tohi ebasoodsamalt kohelda tema poliitiliste veendumuste pärast. Juhul, kui Pakosta oleks jäetud valimata ja ametisse nimetamata ainult seetõttu, et ta kuulus ministriga ühte erakonda, siis oleks olnud tegemist võrdse kohtlemise seaduses sätestatud võrdse kohtlemise normi rikkumisega. Vastavalt seadusele ei saa seda teha ka ei värbamis- ega ka valikukriteeriumide kehtestamisel.
Voliniku valikuprotseduur oli piisavalt tihe ja kandidaatide sõelumisel osalesid erialaspetsialistid. Ministrile esitati kaks kandidaati silmas pidades euroopalikku soolise võrdõiguslikkuse lähenemist - üks mees ja üks naine. Just samuti nagu eelmise valikukorra ajal. Kui lõppvooru valiti kaks kandidaati eelnevalt välja komisjoni poolt, siis ei saa süüdistada ministrit selles, et ta lõpliku otsuse tegemisel eelistas oma erakonnakaaslast. Ministril on õigus teha valik.
Loomulikult võib siin polemiseerida, et kuna sotsiaalministri ametikohta enam valitsuses ei eksisteeri, siis oleks olnud ehk korrektne, et lõpliku valiku protseduuris oleksid osalenud mõlemad ministrid.
Samas tuleb aga täpsustuseks märkida, et sotsiaalkaitse ministri ametikoha loomisel jäi soolise võrdõiguslikkuse ja vähemusgruppide võrdse kohtlemise teemavaldkond automaatselt sotsiaalkaitse- mitte aga töö- ja terviseministri vastutusvaldkonda. Kuigi võib väita, et nii soolise võrdsuse kui ka vähemusgruppide diskrimineerimise temaatika on tunduvalt rohkem seotud tööeluga kui sotsiaalkaitse, pensionite või hoolekandega.
Vähemusgruppide puhul (usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel) kehtibki diskrimineerimise keeld tööelu valdkonnas, rahvuse ja etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimise korral saavad inimesed oma õigusi kaitsta ka siis kui tunnevad, et neid on ebavõrdselt koheldud teenuste saamisel ja hariduses. Kui soolist võrdsust silmas pidada, siis on probleemiks naiste madalam staatus tööturul ja meeste kehvem tervis ja lühem eluiga.
Tagantjärele tark olles võib loomulikult kaalutleda ka voliniku ametisse nimetamise muu mehhanismi kehtestamise üle. Kui riigikogus menetleti soolise võrdõiguslikkuse seadust, siis pakuti küll ühe variandina välja võimalus, et soolise võrdõiguslikuse voliniku nimetaks ametisse valitsus, aga seadusandja ei pidanud seda aastaid tagasi vajalikuks. Meie põhjanaabrite näite põhjal võib öelda, et Soomes näiteks nimetatakse inimõigusi kaitsvad volinikud ametisse valitsuskabineti otsusega.
Kogu valikuprotseduuri juures tuleb ikkagi aluseks võtta määrava tegurina kompetentsus ja pädevus, valitu juhtimisoskused ning õppimise- ja töövõime.
Võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikoht pole Eestis mingi "soe koht" vaid üpris sageli hoopis alavääristatud ja isiklikke rünnakuid kaasatoov amet.
