Helena Vooglaid: Preesterlikust tsölibaadist
Ent miks siis peab rooma-katoliku kirik preestrite tsölibaadi nõuet kalliks? Vastuse poole näitavad teed kaks pealtnäha lihtsat küsimust: mida tähendab olla kristlane ja mida tähendab olla preester.
Mida tähendab olla kristlane?
Kokkuvõtlikult seisneb kristlaseks olemine eeskuju järgmises, mida on näidanud inimeseks saanud Jumal, Jeesus Kristus. Veelgi enam: kirik õpetab, et iga kristlase kutsumuseks on saada üleloomuliku armu läbi „teiseks Kristuseks“ ― mitte üksi järgida Kristuse eeskuju, vaid samastuda temaga: mitte pelgalt moraalsel, vaid olemuslikul tasandil. Nii ei tähenda kristluse keskmes olev usk pelgalt Jumala olemasolu tunnistamist, vaid oma elu ja valikute kujundamist lähtuvalt sellest reaalsusest. Jeesus näitas oma maises elus, et kristlase elu keskmes on pühendumine Jumalale läbi armastuse tegude. Ehk teisisõnu on iga kristlase kutsumuse ― nii ilmaliku kui vaimuliku ― keskmes armastus, mille lahutamatuks eelduseks on pühendumine.
Pühendumise ehk enese täieliku andmisega kellelegi või millelegi kaasneb aga paratamatult loobumine pühendumisest kõigele muule. Seega ei ole pühendumise olemuseks mitte üksi valik, vaid ka loobumine. Iga inimese loomulik kutsumus on abielu ― mehe ja naise pühendumine Jumalale läbi armastusest kantud üheks ihuks saamise, osaledes seeläbi Jumala loovas tegevuses. Kuid Jumala kingitusena eksisteerib ka üleloomulik kutsumus, milleks ongi vaimulik pühendumine.
Teine kristliku elu võtmemõiste on kutsumus. Nimelt usuvad kristlased, et Jumalal on iga inimese jaoks oma plaan ― igaühe elul on kindel tähendus ja mõte. Seejuures on inimesel vaba tahe see kutsumus kas vastu võtta või tagasi lükata. Ometi usuvad kristlased, et igaühe pühaduse tee kulgeb just kutsumust järgides ehk olles kuulekas Jumalale. Nagu on öelnud Püha Augustinus, ei leia süda rahu enne, kui puhkab Jumalas. Seega ei ole esimeseks küsimuseks see, millise elu keegi endale valib, vaid see, milline on kellegi kutsumus. Sama mõtet on väljendanud kuulus psühholoog Viktor Frankl, öeldes, et elu põhiküsimus ei seisne selles, mida on meil oodata elult, vaid selles, mida ootab elu meilt. Nii on oma kutsumuse otsimine, äratundmine ja järgimine iga inimese elu peamine ülesanne.
Antud kontekstis on oluline tähele panna, et kui inimene järgib oma kutsumust, siis käib ta just temale mõeldud pühaduse ehk täiusliku igavikulise õnneni viivat eneseteostuse rada. Eelöeldu tähendab, et eirates oma kutsumust ― st keeldudes oma tahte allutamisest Jumala kutsele ― ei saagi inimene õnnelik olla: võimalik on vaid näiline rahuldus, millest saab varem või hiljem meeleheide ja masendus. Seejuures ei pruugi kutsumuse tee, nagu nähtub jällegi Jeesuse valurikkast ristisurmast, sugugi kerge olla: eneseohverdamine ja kannatused on igavikulisele õnnele viiva maise rännaku lahutamatuks osaks. Seda aitab selgitada mõte rahu ja armastust väljendava näoga surnud märtritest. Nõnda ei ole tsölibaat preestrikutsumusega inimestele mitte õnnetuse allikaks, vaid osaks kutsest õnnele. Kuigi kutsumuse järgimise tee kätkeb endas alati loobumisi, katsumusi ja kannatusi, usuvad kristlased, et kui Jumal annab kutsumuse, annab Ta ka armu selle kutsumuse täitmiseks. Meile ei anta raskemaid ülesandeid kui need, mida oleme suutelised täitma.
Mida tähendab olla preester?
Nägemus abielus preestrist lähtub tihti arusaamast, et preestriks olemine on amet nagu iga teine. Sellisest lihtsustatud nägemusest ei nähtu aga preestrikutsumuse tõeline olemus ― nagu ülalpool juba osundatud, on tegu pühendumisega, mis seisneb enese täielikus andmises, mitte pelgalt ameti pidamises.
Et mõista preestrikutsumust ja ka tsölibaadi tähendust selles, tuleb vaadelda abielu kutsumust. Ka abielu ei ole kaugeltki mitte amet ― üks ja ümbervaadatav valik teiste hulgas ―, vaid seisneb täielikus pühendumises Jumalale läbi pühendumise abikaasale ja perele. Preester pühendub nõndasamuti täielikult Jumalale, ent läbi pühendumise Kirikule ja kogudusele. Nii on abielu- ja preestritõotus olemuslikult ühetaolised ― mõlema sisuks on pühendumine Jumalale ennastohverdava ligimesearmastuse kaudu.
Jeesuse eeskuju ― kuigi olemuslik iga kristlase jaoks ― on preestri jaoks eriti vahetu, sest inimeseks saanud Jumala poeg on esimene ja suurim preester. Vaadeldes Jeesuse maist elu teame (hoolimata kirgi kütnud raamatus “Da Vinci kood” väidetust), et Jeesus suri ristil neitsina. Siit ka preesterliku tsölibaadi nõue ― just Jeesusega samastudes väljendavad preestrid oma erilist pühendumist, ohverdades end täielikult Jumalale. Teoloogilises plaanis on tegu olemusliku lähtealusega, mille osas ei valitse selgusetust.
Niisiis on tsölibaat osaks erilisest teest ühendamaks enese elu Jeesuse omaga. See valik kannab endas selgelt abielulist tähendust, võimaldades preestril samastuda Jeesuse kui peigmehega, kes pühendab end oma mõrsjale ― kirikule.
Preestrite vähesuse tõttu tsölibaadinõudest loobumise põhjendatust võiks võrrelda monogaamianõudest lahtiütlemisega julgustamaks inimesi abielluma. Mõlemal juhul viskaksime koos vanniveega välja ka beebi.
Lisaks teoloogilisele põhjendusele eksisteerivad preesterliku tsölibaadi toetuseks ka kaalukad pastoraalsed argumendid. Nimelt ei ole preester koguduse karjane mitte üksi vaimulikus, vaid ka füüsilises tähenduses ― preestri ülesanne on olla koguduse teener. See tähendab omakorda, et preestril peab koguduse liikmete jaoks alati aega olema ― ükski kohustus ei ole koguduse teenimisest tähtsam. Seetõttu oleks preestri abiellumine ebaõiglane nii tema võimaliku pere kui koguduse suhtes, sest mõlemal oleks õigustatud ootus täielikule pühendumisele.
Ühe näitena abielu ja preestrikutsumuse ühitamise keerukusest võib vaadelda nõudeid, mille esitab pihisakrament. Kui abielu sisemi0ne suundumus on täielik avatus ja vastastikuste saladuste puudumine, siis pihisakrament tähendab preestrile pihisaladuse pidamise kohustust. Pihisaladus ei kätke endas mõne üksiku inimese üksikuid ülestunnistusi, vaid otseses tähenduses sadade inimeste igapäevast hingepõhjani ulatuvate pattude ja pahede tunnistamist ning murede väljavalamist. Nii kannab preester eneses väga suure hulga inimeste kõige intiimsemaid saladusi ja muresid ning tal ei lasu mitte üksi kohustus neid salajas pidada, vaid ka kõigi nende inimeste eest palvetada. Öeldakse, et preestril ei ole vaba aega, sest iga vaba hetke kasutab ta palvetamiseks.
Kristlus ja seksuaalsus
Preesterlikust tsölibaadist rääkides heidetakse kristlusele ja kirikule tihti ette seksuaalsuse mahasurumist. Tegelikkuses on aga lugu otse vastupidine. Kogu kristlik õpetus peab inimese seksuaalsust väga oluliseks ja väärtustab seda eriti kõrgelt. Abieluakti kaudu saab inimene end teisele anda ja veelgi enam, osaleda jumalikus loomisprotsessis, omades võimet panna alus uuele elule ― mida kõrgemat saab inimene elus teha? Sellest ka ülimalt lugupidav suhtumine abieluakti ning vastuseis inimseksuaalsuse reduktsionistlikule käsitlusele. Sellisest nägemusest nähtub ka ohvri suurus, mille preester oma kutsumusele kindlaks jäädes toob.
Kaasaegne ühiskond lihtsustab inimseksuaalsuse tähendust ja samal ajal apelleerib ülemäära seksuaalinstinktile. Popkultuur kujutab inimest homo sexualis’ena, kelle jaoks on seksuaalsus mõtestamata naudingute pärusmaa. Sellisest taustsüsteemist lähtudes on üksnes loomulik mitte mõista, et keegi võiks teostada end elades tsölibaadis ja olla samal ajal veel õnnelik. Võti ongi selles, et kristlik taustsüsteem on radikaalselt teistsugune.
Lõpetuseks tuleb peatuda ka kirikut ja üldsust vapustanud probleemil, mida tihti preesterliku tsölibaadinõudega seostatakse. Tänuväärsel moel on tulnud viimastel aastatel avalikuks mitmed juhtumid, kus vaimulikud on oma kutsumust häbistades kuritarvitanud kõige süütumate inimeste ― laste ― usaldust. Katoliku kiriku hukkamõist seesuguse käitumise suhtes on ühemõtteline. Siiski peab ütlema, et suuresti meedia populaarsusejanu tõttu on avalikkuse ette toodud väärad seosed laste kuritarvitamise ja preesterliku tsölibaadi vahel. Ilmselgelt ei ole seksuaalne väärkäitumine ennekõike pühendunult tsölibaadis elavate inimeste probleem.
Seksuaalsuhted ei ole armastamise ja armastatud olemise lahutamatu eeldus. Üldjuhul ei ole preestrikutsumust omavatel inimestel tsölibaadivande pidamisega probleeme ja vastupidiselt levinud müüdile võin omast kogemusest kinnitada, et preestrid, mungad ja nunnad on eriti eluterved ja rõõmsameelsed inimesed. Seejuures on probleemid selle vande pidamisega ja preestrite arvu vähenemine tingitud enam kaasaegse kultuuri poolsest inimese seksuaalinstinktidega manipuleerimisest kui inimese loomuomasest võimetusest tsölibaadis elada. Ühiskonnas, kus seksist on kujundatud kinnisidee ning milles on avalik ruum seksuaalset ahvatlust tekitava ja toitva materjaliga üleujutatud, on abielu- ja preestrikutsumuse äratundmine (just nagu vastavatele tõotustele kindlaks jäämine) muutunud üha raskemaks.
Siiski on küpselt, kutsumusest tulenevas rõõmus ja pühendumises elatud preesterlik tsölibaat määratuks õnnistuseks nii kirikule kui ühiskonnale tervikuna. Olen veendunud, et õige pea saabub aeg, kui preesterlikku tsölibaati ― nagu kõike, millest nähtub armastusest kantud täieliku pühendumise ilu ― hakatakse taas kõrgemalt hindama.
