Heikki Sal-Saller: Tallinn vajab Kalevipoega, mitte K-alevipoega

„Mis on sinu kodulinna Tallinna tähis, landmark?“, küsis minult Saksa suhtekorraldaja, kui arutasime kohaturundusega seotud asju.

„Ee… vanalinn,“ vastasin ma kõhklevalt. „Vanalinn ei ole tähis, see on liiga laialivalguv,“ arvas sakslane. Tõsi, ta ei ole Tallinnas käinud ja meie hallide kivimüüride vahelist turistilõksu oma silmaga näinud. Mul tekkis aga huvi ja sisestasin Googlesse meie pealinna nime.

Esmalt kuvatakse Wikipedia ja siis Tallinna ametlik turismilehekülg. Mõlemad annavad turistile piisavat infot ja tourism.tallinn.ee loetleb ka 10 olulisimat objekti, mida “peab nägema”. Veebi järgi on need Vabaduse väljak, Kadrioru loss, Rotermanni kvartal, Katariina käik, Oleviste kirik, Lauluväljak, Toomkirik, Toompea loss, Raekoja plats ja linnamüür.

Siis küsisin kõiketeadja Google‘i käest landmark of Tallinn, samuti Tallinn sightseeing. Kõige esimesena kuvatakse tallinn.world-guides.com ja seal on esimesena näha Nevski katedraali foto. Edasi läheb asi segasemaks, mitmetel veebikülgedel mainitakse vanalinna, Toompead, ka Oleviste kirikut ja tallinksilja.com nimetab landmarkina hotell Olümpiat. Sightseeing’utena kuvab Google Kiek in de Köki, Kadrioru lossi.

Ajasin Saksa suhtekorraldajaga juttu Antwerpenis peetud seminari aegu. Jõudsin kohale ühel pärastlõunal ja otsustasin pisut linna uurida. Kodutöö oli tegemata, linna taust ja ajalugu uurimata. Jalutasin üle raekoja platsi ja tegin pildi veidras asendis kujust, kes justkui midagi viskas. Sealt siirdusin jõe äärde ja märkasin väikest kindlust, mille ees seisis hiiglane, kaks inimest jalge ees. Tundus huvitav ja tegin ka neist mälestuseks foto.

Järgmisel hommikul anti seminari sissejuhatuseks lühike tempokas ülevaade Antwerpenist, lisaks räägiti kohustuslik lugu linna ajaloost. Elanud kunagi linna jagava Scheldti jõe kaldal lossis hiiglane Antigoon, kes küsinud jõge ületavatelt inimestelt lõivu. Neilt, kes lõivu ei maksnud, raiunud Antigoon käe ja heitnud jõkke. Asjale tegi lõpu noor kangelane Silvius Brabo, kes raiunud hiiglase käe ja heitnud jõevoogudesse. Linna nimi tulebki sellest legendist — hant werpen tähendab hollandi keeles käeraiumist.

Kõik osalenud said meeneks karbi šokolaadist käelabasid, mis pidavat olema populaarseim suveniir. Tõepoolest — nüüd hakkasin neid käsi linnas liikudes turistilettidel hulgakaupa ka nägema. Ning minu tehtud fotod olid asjakohased, täiesti iseenesest olid objektiivi ette sattunud linna ajalooga seotud tegelased!

Antwerpenis käik pani mõtlema, et Tallinnalgi võiks lähitulevikus olla miskit senisest tõhusamalt pealinna turundusvankri ette rakendatavat. Legendid toidavad turundust, hiljuti puutusin kokku Narva Kutseõppekeskuse õpilaste tehtud filmiga „Legend Narva neiust“. Ka idapiiril tegutsetakse!

Tallinna nimi on kuuldavasti seotud taanlaste ajaloolis-jõulise siinviibimisega, siin kukkus taevast alla ka nende lipp. Hea lugu küll, aga häda selles, et pole meie lugu. Korralik sümbol on sihvakas Oleviste kirik, aga kirikuid on igas linnas. Raekoja torni otsas on Vana Toomas, aga see on alt vaadates väga pisike. Oleks vaja midagi massiivset!

Meie rahva rõõmu ja mure kandjast, jõulisest, rohmakast ja kohati vägivaldsest eeposekangelasest räägiti paar aastat tagasi, et vabadussamba suurusjärgu eest saaksime Tallina lahte üle 20-meetrise Kalevipoja. Suurepärane, kui leitaks raha ja Tallinn sellise ükskord saaks! Siis saaks mugandada Kreutzwaldi kogutu hulgast mõne lihtsustatud, rahuarmastavama pala või jutustada mõne uue mereäärse loo. Ning kasutada koos pildimaterjaliga kõikvõimalikes Tallinna tutvustavates kohtades. Ja turistilettidele tekiksid meie kangelase kadakapuust, keraamikast, dolomiidist ning kindlasti ka merevaigust kujud.

Siin on aga üks väga-väga konkreetne „aga“. Nimelt, parima tulemuse huvides ja tallinlaste ning kaugema nurga rahva ilumeele huvides ei peaks looja valikul piirduma vaid ühe teatud vahva nahkvestis kujuriga. Mis siis, et Kalevipojal ja ühel erakonnal on sama algustähega nimi.

Antagu Kalevite kange poja kuju loomine apoliitiliseks konkureerimiseks võimalikult laiale kujurite ringile. Niisugune kultuuri kutse meeldiks kunstirahvale ja oleks hea pealinnale — korralikult koordineeritud loomeprotsessi ning turundustegevuse tulemusena saaks Tallinn konkreetse sümboli, mille järgi meie pealinn paremini meelde sööbib.