aga ilmselt suurimat olelusvõitlust peavad pidama siin talvituvad veelinnud. Luiged näiteks saavad toidu kätte kuni meetri sügavusest veest, aga jäätunud ranniku puhul jäävad nad nälga. Ka üksikutes kaldaäärsetes jäävabades kohtades lõpeb lindude rohkuse tõttu looduslik toit kiiresti otsa.

Keskkonnaameti spetsialistid soovitavad aga vaatamata sellele veelinde mitte toita — see uinutavat nende rändeinstinkti ja võimet iseseisvalt toitu ning vaba vett leida.

Paraku on maksumaksja palgal olevad looduskaitseametnikud oma manitsustega lootusetult hiljaks jäänud. Selle jutuga oleks pidanud alustama juba möödunud aasta augustis-septembris, kui mitte juba kevadel.

Veelindude toitmise küsimus ei puuduta enam pelgalt emapaatiavõimet, vaid küsimus on aga hoopis inimese vastutustundes. Tallinnas, Meriväljal ja Russalka mälestusmärgi lähistel toitu nuiavad luiged on linnarahva poolt aastakümnetega juba nii ära rikutud, et vaevalt nad enam kunagi sügiseti minekut teevad. Siinmail talvitumise komme on kenasti põlvest põlve edasi antud ja seetõttu on tegemist pigem inimesest sõltuvate linnaasukate kui rändlindudega.

On vana tõde, et kui linde juba toitma hakata, siis tuleb seda teha kevadeni. See reegel kehtib ka veelindude kohta ja praegune ametnike seisukoht mõjub pigem hoolimatuse ja sadismi algkursuse kui asjakohase nõuandena.

Möödunud aastal kutsusid loomakaitsjad inimesi Tallinna veelindude tarbeks toitu annetama ja see üleskutse läks paljudele korda. Teravilja toodi üle 200 kilo ja toidu ostmiseks annetati ligi 6000 krooni. Paljud linnud elasid karmi talve just tänu sellele abile üle. Ometigi kõigile toitu ei jätkunud ja umbes 70 luigele jäi see talvitumine viimaseks.

Linnukorjused minema toimetanud Tallinna Loomade Hoiupaiga hinnagul oli hukkunud linde aga palju rohkem kui meedias välja öeldi. Otse loomulikult ei käinud nälga surnud luikesid koristamas ükski keskkonnaametnik. See töö jäi ikka vabatahtlike ja varjupaiga rahva õlule, aga ehk polekski õiglane kabinetitargutajatelt liiga palju nõuda!

Eestimaa Loomakaitse Liit on seisukohal, et praegusel veelindudele eriti raskel ajal, on inimese sekkumine õigustatud ja kutsub rahvast üles neid ka toitma. Toiduks sobib hästi eelkõige igasugune roheline kraam — näiteks hiinakapsas, salatilehed või riivitud porgandid. Veelindudele on sobilikud ka nisu, rukis, tatar ja kaerahelbed. Soola sisaldavat ja süsivesikuterohkeid leiba ning saia ei tohi lindudele anda.

Eestimaa Loomakaitse Liit rõhutab, et veelindude toitmine peaks toimuma kuni veekogude lahti sulamiseni. Pärast seda ei tohiks linde enam toita — nii suureneb tõepoolest oht, et linnud jäävad lisatoidust sõltuvaks ning see teeb neile pigem kahju kui kasu!

Autor on Eestimaa Loomakaitse Liidu president.