Heiki Krips: Venemaa tegusid ajendab NSVLi lagunemisest tekkinud alaväärsuskompleks
Selline enesepettus kaotab süütunde. Inimene võib oma süütunnet kaotada ka projekteerides oma süü teis(t)ele - "Ta ise on süüdi....". Ebaküpsed isiksused teevad seda sagedasti ja ei muuda oma halba käitumist. Nad kalduvad ka agressiivsuse kaudu oma enesetunnet parandama. Teiste valitsemine, rõhumine, alandamine pakub taolise indiviidi alaväärsusetundele leevendust.
Kandes süütundega toimetuleku üle sellistele kuritegudele, mida on toime pannud suured inimgrupid (riigid), saab rääkida positiivses mõttes näiteks sakslaste kollektiivsest süütundest. Halb, totalitaarne, Hitleriga seonduv minevik on lahti räägitud ja süü teadvustatud.
Venemaal tundub asi olevat teine. Tänu nõukogude aja juhtide ja hilisemalt Putini püüdlustele õigustada Lenini/Stalini perioodi kuritegusid ja/või neid eitada, pole vene inimeste kollektiivne süütunne tajutav. Vangilaagritesse heidetud või tapetud miljonid inimesed on masside jaoks jätkuvalt „ise süüdi" või „ju seda oli vaja". Sellest kõigest ei räägita.
Venestamispoliitikat, mille käigus on paljud rahvused kaotanud oma keele ja kultuuri, ei nähta Venemaal eksimusena. Lenini, Stalini mälestussambaid ei nähta ülistusena mõrtsukatele. Krimmi tatarlaste massiküüditamine tundub olevat õige tegu - kui nii tehti, siis oli see järjelikult õige! Ja nii edasi ja nii edasi.
Autokraatlikus riigis üles kasvanu ei vaeva end selle üle mõtlemisega, mis on õige või vale - küll suur juht ütleb seda. Autotokraatlik juhtimine loob pikemas perspektiivis hulgaliselt orjarahvast, kes armastab türanni, kes toetab türanni ja kes usub türanni või tema hääletorusid. Kui näiteks tänapäeva Venemaa massimeedia süüdistab ukrainlasi fašismis, siis „üllatus-üllatus", keskmine venelane näib seda uskuvat ja suure tõenäosusega isegi siin Eestis.
Võõrsõnastik ütleb: fašism on juhikultust, militarismi ja rassismi propageeriv poliitiline vool. Praegusel Putini Venemaal arendatakse juhikultust ja ülistatakse militarismi. Üha suuremaks kasvab vene rahvust teistest rahvustest kõrgemaks/tähtsamaks tunnustamise ideoloogia puu, millel on nõukogude riigist pärit juurestik. Alavääristatakse põlisrahvusi ja nende õigusi. „Ei mina hakka mingit ukraina, läti või eesti keelt õppima! Milleks? Need keeled pole seda väärt."
Tundub, et just see - enese teistest rahvustest paremaks tunnistamise soovuskumus - ongi Putini ideoloogia efektiivsuse võti. Üks olulisemaid põhjusi, miks demokraatliku Eesti riigi hääl kohalike venelasteni ei jõua, näib peituvat eeltoodud ideoloogias. Nagu Hitler pakkus sakslastele võimalust olla „väljavalitud rahvas", nii teeb seda ka Putin, saates välja sõnumeid: „Meie ei eksi ja pole ajaloo käigus eksinud! Meil, venelastel, pole vaja teistega arvestada, arvestagu nemad meiega. Meie loome Suure Venemaa kõikjale!"
Samas tekib küsimus, miks on tarvis olla parim, suurim, kardetuim? Siin võib olla tegemist rahvusliku alaväärsuskompleksiga, mis tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise tulemusena toimunud „vene rahva kui teisi juhtiva rahva" positsiooni kaotusest?
Eestlased mäletavad Eesti okupeerimist, küüditamisi ja tapmisi. Mäletavad hümni, milles öeldi, et Nõukogude Liidu lõi „suur Venemaa hõim". Paljud eestlased tajuvad Eestimaa venelaste suurvene šovinistlikke hoiakuid. Seepärast esineb eestlastel uskumusi Eestimaa venelaste võimaliku reetlikkuse kohta, mis omakorda võib takistada neil venelastega „avatud uste" poliitikat ajamast.
Taolised uskumused võivad olla ekslikud paljude venelaste puhul. Samas võivad need olla vägagi õiged taoliste venelaste puhul, kellel esineb uskumus venelaste „erilisuse" kohta.
Kuidas eestlased ja venelased saavad sellisel juhul koos ühiselt oma elu parandada? Vastastikune austus või vähemalt üksteise aktsepteerimine on elementaarne tingimus, millele saab mistahes koostööd üles ehitada. Levinumate ekslike uskumuste/hirmude avalikustamine tundub olevat asi millest alustada.
On vajalik ikka ja jälle korrata, et vene rahvus pole parem kui eesti ja eesti rahvus pole parem kui vene oma. Vajalik on ka sellest rääkimine ja kirjutamine, et enese paremaks pidamine viib usaldamatuse ja vaenuni.
Teist tüüpi, aga sama ohtlik on uskumus suurte juhtide eksimatusse ja autoritaarse juhtimise eelistesse. Seni kuni inimene taolisi asju usub, ei saa ta aru demokraatliku mõtteviisi olemusest. Koolipingist saadik tuleb selgitada, et totalitaarsetes riikides valitseb autokraatlik võimukorraldus. Et võimupüramiidi tipus olijat väikeste inimeste mured ei huvita. Et vägivald on vahendiks, kuidas võimul püsida ja inimelul on seal vähe väärtust. Et totalitaarsetes riikides piiratakse sõnavabadust ja valetatakse inimestele.
Tuleb selgitada seda, et demokraatlikus riigis lahendatakse probleeme dialoogi teel ja peetakse tähtsaks humanistlikke väärtusi, mitte seda, kes on tugevam. Et inimestel on õigus oma arvamusele.
Keskmisel inimesel, kes on elanud kogu oma elu demokraatlikus riigis, ei tule pähegi mõtet, et vägivalla või tapmiste abil oleks mõistlik probleeme lahendada. Samas usub ta sageli sinisilmselt, et kõik teised mõtlevad samamoodi. Kui aga Nõukogude Liidust pärit inimesele „on toeks" praegune Vene televisioon, siis ei mõtle ta üldsegi mitte demokraatlike väärtuste võtmes.
Siis tundub vene vägivald Ukrainas, või kusagil mujal, talle vägagi õigena. Seda enam, et „Nood on ju fašistid!". Tuletame meelde - fašistlikul Saksamaal olid „Nood ju juudid!".
Tulles tagasi alguses märgitu juurde - selliselt toimub süütunde kaotamine. Vägivalla õigustamine tugineb ekslikele uskumustele vene rahva erilistest õigustest.
Tšehhi sündmuste ajal (1968) räägiti omavahel kibeda naljana sellest, kuidas „venelane" läks Tšehhoslovakkiale kallale sotsialismi kaitsmise sildi all. Toimunu sarnanes sellega, et pätt hüppab inimese juurde, peksab teda, võtab ära koti ja ise karjub: „Appi tapetakse!". Sama muster kordub nüüd, kus Vene meedia esitab lausvalet sellest, kuidas Ukrainas vene inimesi tapetakse ja et neid tuleb fašistide eest kaitsta.
Kokkuvõtvalt tuleb rõhutada seda, et pole õige peita pead liiva alla ja ignoreerida paljude venelaste soovuskumust olla „eriliste õigustega rahvas". Neile tuleb rahulikult rääkida kui ohtlik on taoline mõtteviis. Tuleb rääkida sellest, et taolise hoiaku süvendamine toob kaasa verd ja pisaraid nagu ajalugu korduvalt näidanud on. Saksa fašism tõi kaasa miljonite hukkumise. Tekkiv vene fašism võib, hoidku jumal selle eest, selle „saavutuse" ületada. Kõik see aga algab teistele kallale minemisest ning „Elagu Putin!" ja „Rossiija!" karjumisest.
