Heiki Krips: Kuidas aru saada, et Putini nõunik valetab?
Mis paneb meid uskuma, et räägitu on õige? Juba Platonist saadik on veenvuse allikana nähtud sisukust, emotsionaalset mõju ja usaldusväärsust. Sisukus tähendab arusaadavat sõnumit ja argumenteeritust. Viimane tugineb teaduslikule maailmanägemisele ning püüdlusele otsida vettpidavat tõestusmaterjali.
Kui meil aga fakte pole? Siis on soovitatav kasutada väljendeid: „ma arvan", „ma usun" või „minu arvates on ebatõenäoline". Selliselt välistame faktide puudumise tõttu tekkiva pettuse.
Illustratsioonide kasutamine
Inimestele avaldavad emotsionaalset mõju seisukohta või väidet ilmestavad jutukesed, näiteid elust, võrdlused, hoiatused ja vanasõnad, mida retoorikas nimetatakse illustratsioonideks. Illustratsioonid ei ole argumendid ja neil pole mingit tõestuslikku jõudu. Samal ajal on teada, et publikule avaldavad just illustratsioonid tugevat mõju, kuna nood loovad petliku mulje räägitava tõele vastavusest.
Sagedasti kasutatav võte oma jutu tõepäraseks muutmisel on mingi seisukoha illustreerimine näitega. Näiteks: „Eesti koolid on vaid faktide tuupimise õpetamisele pühendunud. Minu oma laps rääkis mulle, kuidas..." Kuulaja, kes usub nüüd, et meie õpetajad on vaid faktide tuupimise õpetamisele pühendunud, ei tea, et üksiku näite põhjal ei saa sellist üldistust teha.
Seega on kasulik eristada faktipõhiseid põhjendusi ja illustratsioonide abil manipuleerimist. Toome näite päriselust, täpsemalt Vladimir Putini väidetava nõuniku Sergei Markovi ähvardusest: „„Teie Rootsis ei pea kartma. Lätil ja Eestil on seevastu põhjus karta. Kui tuleb suur sõda, on võimalik, et neist maadest ei jää midagi järele," ütles Markov SVT korrespondentidele Elin Jönssonile ja Anton Koposovile."
See on tüüpiline emotsionaalselt mõjuv sõnum, mis on oma olemuselt pettust täis. Inimesed loevad seda ja võivad hirmu tunda, aga ei peaks, sest tegelikult öeldakse ju selgelt: „(...) kui tuleb (...) on võimalik, et (...)." Pealegi võib NATO artikkel 5 alusel täpselt samamoodi väita, et sellisel juhul ei jääks ka Venemaast suurt midagi järele.
Soositud kõneleja pettust usutakse
Usaldusväärsus tähendab auditooriumi usku sellesse, et info edastaja on antud valdkonnas erudeeritud ja räägib õigust. Kui kõnelejat armastatakse, siis kaldutakse tema juttu uskuma ka siis, kui jutt pole faktipõhine või on lausa vale.
Argumentum ad hominem (ld. inimesest lähtuv) tüüpi eksimist kohtab sagedamini kui seda arvata võiks. Nimetatud termin tähendab loogikaviga, kui mingi väite tõestamiseks viidatakse selle inimese positiivseile või negatiivseile omadustele, kes väite esitas või kelle kohta väide käib. Näiteks: Kuna tuntud inimene (poliitik, ajakirjanik, sportlane vms.) seda ütles, siis järjelikult on jutt õige.
Ajaloost on teada palju näiteid diktaatorite valetamise kohta ja selle kohta kuidas rahvas „pettust ei näinud" ja oma juhti jumaldas. Seetõttu pole ime, et need, kes Putinit armastavad, usuvad väiteid nagu: „Vene sõjaväelasi Ukrainas pole!"või Putini nõuniku Markovi öeldut: „Me pidime oma rahva päästma, kui äärmusrahvuslased teda tapsid. Kus Ukraina hunta kanda kinnitab, on fašism ja terror. Ja seal, kus on Vene sõdurid, valitseb demokraatia ja väljendusvabadus."
Antud lausetes kohtab ka nõukogude ajal palju kasutatud demagoogilist võtet, mis on liialdamine. Näiteks: „kogu meie rahvas", „kõik me usume", „kõik nad", „alati". Suurvene šovinismi lemmikvõte on ikka olnud oma rahva suurimaks parimaks ja üllamaks tunnistamine ning teiste sildistamine stiilis „ukrainlased on fašistid". Igasugused liialdused on aga tavaliselt pettus.
Halvustamisest ja sõimamisest
Poliitikud, kes kasutavad pilkamist, irooniat või sõimu ei tohiks aga unustada, et lisaks fännidele leidub auditooriumis tavaliselt ka neutraalsel seisukohal olevaid inimesi või suisa vastaseid. Teisisõnu ei saa lähtuda ainult seisukohast „ma meeldin publikule, räägin, mida tahan".
Oponendi mõnitamine või tema halvustamine tekitab pealtvaatajates enamasti vastumeelsust ja vahel ka pahameelt või lausa viha. Publik tajub pahatahtlikkust ja seega ebaausat rünnakut kui keelatud võtet.
Jälgides anonüümseid veebikommentaare, võib leida ohtrasti inimesi, kelle peamine eesmärk näib olevat teise arvamusega inimese sõimamine ja mõnitamine. Ikka ja jälle tekivad küsimused: miks seda tehakse ja miks just sellisel viisil?
Esimese küsimuse arvatav vastus võiks paljudel juhtudel peituda sõnas tellimustöö ning selle tellimuse on sisse andnud mõni Venemaa eriteenistus või erakond.
Milleks aga labane sõim? Siin võiks pakkuda kaht hüpoteetilist põhjust. Esimene võiks olla harimatus. Inimesed lihtsalt ei tule selle peale, et teise seisukoha kritiseerimise asemel tema isiku ründamine pole vaidluse ajal korrektne. Teine võimalik põhjus võib peituda mõnus, mida tekitab kellelegi kannatuste tekitamine.
Mida eelpool räägituga peale hakata? Ühtpidi on kasulik eneselt küsida: kas ja kui palju mina püüan oma seisukohtade esitamisel tugineda faktidele. See aitab olla enam objektiivne ja aus. Teistpidi saab jälgida massimeedias ilmuvat enam kriitilise pilguga ning olla vähem pettuse abil manipuleeritav. Ühtlasi loodan, et faktipõhise põhjendamise jätkuv tähtsustamine ja erinevate petmise viiside taunimine muudab meie ühiskonda paremaks.
