Heido Vitsur ERMist: kas ehitame muuseumit või mälestusmärki?
Sõnapidajaid mehi on meie rahvas alati hinnata osanud. Kes meist ei tea Tootsi ütlust: „Maakera ma teen, maksku või rubla,“ millest sündiski Tootsi kuulus, punane maakera. Seejuures on meil sõnapidajatele nende tegemiste juures tavaliselt üht-teist ka andeks antud.
Nii näiteks ei hõõrunud koolivennad Tootsile nina alla seda, et ta tegi lubatud suure ja ilusa maakera asemele üksnes keskmise kapsapea suuruse maakera. Tootsil lasti oma võimalusi realistlikult hinnata. Kuid kahjuks saadi meil asjadest nii primitiivselt aru siiski sada aastat tagasi ning täna juhivad meie otsuseid ja hinnanguid hoopis teistsugused motiivid.
Nii näiteks on täna meist paljud uhked selle üle, et hakkame ERMi ehitama tema ajaloolisele kohale, pealegi veel majandusliku edu eufooria tippmomendil koostatud projekti järgi. Me ei pea vajalikuks arvestada sellega, kui palju erineb tänane päev ja maailm mõne aasta tagusest.
Soovid vs reaalne maailm
Siis tundus meile ju kõik jõukohane. Ka Raadi mõisa uhkesse eraldatusse Eesti Rahva Muuseumi 34 000 ruutmeetri suuruse klaaspalee ehitamine. Pidigi tunduma, sest nominaaltingimustes kasvas meie jõukus siis aastas kuni viiendiku ja nii mõnelegi meist viirastus koht viie kõige rikkama Euroopa riigi seas. Loomulikult polnud siis ka selle hoone ekspluatatsioonikulud meile mingiks probleemiks.
On vaieldamatu tõsiasi, et ERM vajab soliidsemat kodu kui endine raudteelaste maja. Sama vaieldamatu on ka see, et rahvustel on selliseid ettevõtmisi, mille puhul arvestatakse majandusliku loogikaga vähem kui tavaliselt. Ja ERMile uue kodu rajamine kuulub kaheldamatult selliste ettevõtmiste hulka. Kuid ka sellisel juhul tuleb jääda reaalsesse maailma.
Paraku pole siin küsitavusi üksnes majandusliku loogika seisukohast. Niipalju kui mina olen Euroopa muuseumides käinud, on need reeglina ikka tunduvalt käidavamates kohtades kui Raadi mõisa süda. Ütleme, et see on ajalooline koht. Loomulikult on see argument, kuid sugugi mitte absoluutne. Tuhat aastat tagasi oli Tallinna ajalooliseks kohaks ilmselt Iru kant, kuid tänane Tallinn sündis ikkagi sellisesse kohta, mis selleks paremini sobis. Lõppude lõpuks sai Raadi ERMi ajalooliseks kohaks seetõttu, et seal asus esinduslik, riigi omandiks saanud mõisahoone ja tollane Eesti riik püüdis erinevalt tänasest leida oma kätesse tulnud sadadele mõisahäärberitele mõistlikku rakendust.
Olen kindel, et kui kuskil Kassitoome kandis oleks tühjana seisnud mõni sama esinduslik loss, oleks ERM just sellele kohale pretendeerinud. Muuseumide ehitamine väljapoole linna on kallis lõbu nii tema valdajale kui ka külastajatele. Külastajatele mõeldud asjad peavad olema rahvale mõnusalt käepärased, muidu muutuvad nad mälestusmärgiks millelegi.
Umbes nii, nagu vanade egiptlaste rajatud hiigelehitised – püramiidid – mis olid määratud seisma aastatuhandeid uhkes üksilduses kuni meie aja hiigellinn koos kasvava turistide vooga ise nendeni jõudis. Seevastu ehitasid kõik vana Mesopotaamia rahvad oma astmikpüramiidid koos nende tipus asetseva templiga keset linnu, sest seal toimuvad protsessioonid olid mõeldud rahvale vaatamiseks. Loogiline, eks ole.
Mille arvelt ehitame?
Kuid mis veel olulisem: kuigi need aastatuhandeid tagasi elanud rahvad kulutasid oma vaimu või hinge teenimisele tohutult ressursse, ei teinud nad seda kunagi ei niisutussüsteemide korrashoiu ega põllutööde arvelt.
Kuigi ERMi ehitamiseks lubatakse raha leida Kultuurkapitalist, on see lubadus ainult osaliselt õige. Osaliselt seepärast, et raha, tulgu ta Kultuurkapitalist või Euroopa Liidult on siiski raha ja lõppkokkuvõttes pole vahet, kust see raha tuleb, sest raha on maailmas kõige voolavam asi ja liigub allikate erinevatele nimetustele vaatamata ühest kohast teise küllaltki vabalt. Olgem realistid, kui ERMi ehitamiseks antakse raha Kultuurkapitalist, saab keegi teine sealt raha nii palju vähem, et talle tuleb kuskilt mujalt juurde anda.
Seetõttu on täiesti õigustatud küsimus, kes millest seetõttu ilma jääb, et ehitame KUMUst kolmandiku võrra suurema ja niigi väga väikese piletituluga (ka keset linna umbes 6000 piletiga külastust) muuseumi sellisesse kohta, kus omatulu teenimise väljavaated minimaalsed, aga ekspluatatsioonikulud uhkelt kasvavad kas või energiahindade kallinemise tõttu.
Omaette küsimuseks on veel selliste ehituste ajastamine. Kui naftariigid kõrvale jätta, kehtib ülejäänud maades täna selline reegel – ei mingeid kulutusi, mis ei toeta majanduskasvu kõige efektiivsemal moel. Paraku on hetkel ERMi ehitamisega alustamine selle reegli täielik vastand.
