HEA KOMM: Meie iseseisvuspäeva poliitika ei kaunista ega riku

Vastuseks antud artiklile kirjutan oma pere traditsioonidest vabariigi aastapäeval. Kui lapsed olid veel väikesed, ärkasime ka vaba päeva hommikul ikka varavalges, lipuheiskamise tseremoonia eel.

Mäletan, kuidas nad kahekesi televiisori ees seisid ja hümni mängimise ajal minu õpetussõnade järgi püüdsid vaikselt, nihelemata olla. Hakkama said, tublid olid. Selle järel panid lapsed ööriiete peale talvejoped ja panime oma maja külge samuti lipu lehvima. Ikka oli jutt, et kui poja on suur poiss, teeb ta seda isaga kahekesi — nii nüüd ongi.

Hommikusöögiks on meil sel hommikul pannkoogid maasikamoosiga. See on reegel.

Kui vähegi oleme saanud, siis alati oleme käinud ka Vabaduse väljakul paraadi vaatamas. Sellele järgneb käik vanalinnas “meie” kohvikus. Saiake ja tass teed — ei peagi kulutama raha rikkalikuks lõunasöögiks. Meie lapsed on alati ka pisiasjadest rõõmu tundndud.

Koju jõudes on niisama askeldatud. Ja mis siin salata, aastas korra “Nimed marmortahvlil” ei ole liiast vaadata.

Õhtusöögiks on meie kodus alati sel päeval seapraad. Pidupäevalaud on kaetud ülipidulikult, vanaemade lauahõbe, kristall ja küünlajalad kaunistavad sel õhtul meie pere õhtusööki. Aukohal on Eesti lipp, samuti esivanemate pärandus — see Wabariigi aegne.

Täiskasvanud saavad pitsi karget napsu, lapsed toiuvärviga helesiniseks tehtud morssi.

“Pingviinid” telepurgis ei ole meile selle õhtu põhisündmus, räägime üksteisele niisama lugusid. Kui vanaema on külas, siis tema ikka kipub televiisori ette. Meie aga oleme niisama, püüame rõõmu tunda sellest, mis meil just tänasel päeval, sel hetkel olemas on ning ei muretse selle pärast, mida meil ei ole.

Poliitika meie meeleolusi ei kaunista ega riku. See on meie endi, meie pere kodumaa sünnipäev!

Kommentaar artiklile Ideid, kuidas muuta Eesti sünnipäev eriliseks.