Hardo Aasmäe: Kes kohtub dalai-laamaga?
Usk on väga huvitav inimlik nähtus, mis saadab inimkonda ilmselt tema tekkest alates. Lähiajaloos on olnud aegu, kus see ei ole olnud sallitud. Kui maailma kommunistliku liikumise keskus asus Moskvas, siis sealt ei lubatud kaua aega omadel ega liitlastel Rooma paavstiga kohtuda, vaatama sellele, et tegu oli riigipea ja usujuhiga.
Maailmapoliitilise jääknähuna on tänaseks säilinud “dalai-laama kartus”. Kommunistliku võimukeskusena on vaid Moskva asendunud Pekingiga. Kusjuures pole mõtet vaielda inimestega, kes kinnitavad, et puna-Hiina pole enam ammu kommunistlik riik. Nad ei tunne lihtsalt leninismi. Eriti levinud on selline asjatundmatus lääneriikides. Puna-Hiina on hoolsalt leninismi järgiv riik, kus on asutud leninliku NEP-i teele.
Pärast täielikku majanduslikku laostumist kodusõjas lubasid enamliku Venemaa juhid turumajanduse ja eraomandi taasarengut. Sellega loodeti kodu- ja välismaiste kapitalistide toel majandus jalule aidata ning seejärel üleilmsele kapitalismile ajalooline koht kätte näidata. Lõpuks tuli kapitalism muidugi hävitada. Koostöö kõrval rahvusvahelise kapitalismiga tuli selle nõrgendamiseks veel varastada nii palju tööstussaladusi kui võimalik, sellega ennast tugevdades ja vastast nõrgendades.
Valdavalt juutide juhitud Venemaa enamlased olid kärsitud ja lõpetasid selle ajastu varsti ära, kuid hiinlased mõtlevad igavikulisemalt. Seepärast areneb seal NEP edasi ning on viinud kesklassi tarbijate hulka ligikaudu 300 miljonit inimest. See on 20-25 protsenti rahvastikust. Enam-vähem sama palju, kui NEP-i oli kaasatud rahvastikku Nõukogude Venemaal.
See on turgudele signaal müügivõimalustest, kuid ei tähenda puna-Hiina loobumist leninismist. Hiina lõppeesmärk on ülemaailmse kapitalismi nõrgendamine, mille hulka kuulub ka Eesti. Selleks sobib tööstusspionaaž, väliskapitali kaasamine ja massiline piraattootmine ning -kaubandus. Viimane sobib rahvaalgatusena hästi leninistlikku raamistusse. Seepärast seda puna-Hiina võimud ka mahitavad.
“Dalai-laama kartus” on Pekingi poliitiline sünnitis, mis on meilgi mõne inimese teadvuses oma koha sisse võtnud. Mida saaks Suur Hiina teha Väikese Eestiga, kui meil igati austataks Tiibetit ja dalai-laamat? Mida sai teha Suur Nõukogude Liit Väikese Islandiga, kui see esimesena tunnustas taasiseseisvunud Eestit? Mitte midagi.
Eestit on väisanud kolm puna-Hiina tippvõimukandjat. Kõikidel visiitidel tahetakse kuulda, et Eesti tunnustab ühe Hiina poliitikat ning lubatakse majanduslikku koostööd. Eesti kinnitus kuulatakse taas ära, kuid mingit majanduslikku koostööd ei tule. Kõige ilmekam lugu on Ningpo ja Muuga sadama konteinervedude kava. Sellest ja muudest asjadest pole midagi välja tulnud.
Eerik Laidvee on juba mõnda aega tagasi avalikkusele seletanud, et seda laadi majanduskavad on eelkõige vedajate, mitte sadamate ettevõtmised. Paraku antakse taolisi tühje lubadusi edasi ja mitte ainult Eestis.
Hiina on Iraani nafta suurim ostja. Paraku oli Iraan hiljuti sunnitud esitama puna-Hiinale ultimaatumi. Puna-Hiina riiklik naftafirma CNPC ei ole täitnud oma kohustusi Lõuna-Parsi gaasimaardla evitamisel. Iraan ähvardab talt selle ära võtta.
Suhtlemisel puna-Hiinaga tuleks meil lähtuda kokkulepitust: me tunnistame ühe Hiina poliitikat. Puna-Hiina enese poliitika lähtub põhimõttest “üks riik, kaks (mitu) süsteemi”. Meie jaoks on üks Hiina. Sinna mahub Tiibet, Uiguuria, Hong Kong, Taiwan, Shanghai ja palju muud. Meie jaoks on üks Hiina ja palju piirkondi. Kui me nende kõigiga suhtleme, alles siis hakkab puna-Hiina meid tõsisemalt võtma.
Mõistagi tahab Peking ühe Hiina poliitika sisuna näha teiste riikide abi Taiwani rahvusvahelisel vaenamisel, tiibetlaste, uiguuride, mongolite jt väikerahvaste rahvuslikul rõhumisel ja nende alade sundhiinastamisel. Meil ei ole põhjust sellega kaasa minna. Käime seekord puna-Hiina sõnade, mitte tegude järgi.
TERE TULEMAST, dalai-laama!
