Hans H. Luik: Me kõik adusime juba ammu, mida “kampsunid” alles praegu
Sama seltskond on ometi Mart Laari toetanud palju pöörasemate otsuste puhul, kui Res Publica poiste hääled veel peened olid, ja mingit kobinat pole olnud.
Näiteks kui kümme aastat tagasi Isamaa valitsus üritas pisku raha eest Eesti põlevkivivarusid pantida ja Narva elektritootmise erastada. Tookord astus nõunik Kersti Kaljulaid ainsana Isamaa sees hädavajaliku rahvusliku ja konservatiivse sammu, et jama peatada. Rahvuslikult ja konservatiivselt tegutsesid hoopis Jüri Käo ja Toomas Luman Eesti Energia nõukogus ning Rahvaliit 160 000 allkirja kogudes. Riigimehed Herkel, Lukas, Ammas, Nutt, Altosaar ning teised vaatasid pealt.
NRG tegi läbi pankrotiprotsessi. Lepingud ja osalused Narva elektrijaamas oleksid turule paisatud. Kurat küll, põlevkivijaamad võiksid praegu vabalt Putini käes olla, koos Eesti kohustusega 15 aastat ainult sealt elektrit osta.
Nii et kui “kampsunite” putkast kõrges kaares välja pissiti, polnud neil viga midagi. Nüüd, kui “kampsunite” endi putkat tabab Laar ja Res Publica isevalitsuslik juga, on hala lahti. Millist avatust te ise Eestile pakkusite, kui võimul olite, kallid eakaaslased?
Mäletame näiteks, kui Isamaaliit tõi poliitilisele areenile Jüri Mõisa. Maskid langesid ja ilma igasuguse keerutamiseta hakati Tallinna volikogus hääli üles ostma. Linna omandist kadusid Tallinna Vee enamusaktsiad. Suurema osa raha sai Inglise ostja firma bilansist kohe välja võtta. Kas rahvuskonservatism tegelikkuses? Pangem tähele: Res Publicast polnud veel haisugi. Tõsi küll, kergeid proteste Isamaaliidu sees oli kuulda küll. Udukergeid.
Ühe asemel kümme jürimõisat!
Jaanuaris 2010, kimas IRL-i juhatusse korraga terve trobikond jürimõisaid-diilitegijaid. Mart Laar ütles mulle Kuku raadio saates “Magneet”, et IRL on endiselt rahvuslik ja alalhoidlik. Kas ka avatud?
Küsimus on selles, kas Mart Laar teadis, et IRL-i suurkogul heidetakse vanad Isamaaliidu juhatuse liikmed üle parda? Kas ta teadis, et Indrek Raudne, Urmas Reinsalu, Tõnis Palts ja teised värbavad uusliikmeid nagu setu revolutsionääre, kes bussides kohale tuuakse ja vanad “kampsunid” juhatusest välja hääletavad?
Arvan, et Mart teadis. Ta lubas eakaaslastele Aimar Altosaarele, Lauri Vahtrele, Andres Ammasele ja Andres Herkelile, et erakondade liitumisel ei kaota keegi midagi. Ise aga teadis sisimas: Vellisted, Herkelid ja Nutid enam laua juurde ei mahu. Sest Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu arvates ei vajata enam EW õigusliku järjepidevuse lippu. Järjepidevusega on korras. Nüüd on tarvis rääkida kodukulude vähendamisest ja monopolide ohjeldamisest. Need pole “kampsunite” teemad.
Kui juht on muutuste ees, peab ta hoolega valima, kellele uudistest rääkida. Eriti, kui ta enam niiväga juht ei olegi. Alates jaanuarist 2010 on Mart Laar IRL-i juhatuses pigem Res Publica pantvang. Sümbol valijate jaoks. Suurmõmmik. Ta otsustas, et ei ütle viiekümnendates isamaalastele, et tubast tööd neile enam pole pakkuda.
Selle vastu nüüd viiekümnesed “kampsunid” nurisevadki. Kui Lukas oleks palgatud, ütleme, Eesti Rahva Muuseumi juhatusse, Mart Nutt aga Kaitseuuringute Keskusse, kas siis oleks keegi nurisenud Eesti poliitika küünilisuse üle? Lauri Vahtre ju ei nurise? Võib-olla oli küüniline hoopis see, et “kampsunid” 2006. aastal kahel käel hoidsid kinni oma Suurmõmmikust, selle asemel et värske tulija Jaak Aaviksoo erakonna rooli lasta?
Laar on olnud väga progressiivne peaminister, töökas ja otsusekindel, ent tema käekirja konarused on ju Altosaarele, Ammasele ja Lukasele teada. Kaitseministeeriumi nn konkurss Lauri Vahtrele töökoha loomiseks on tühi-tähi. Kahju ainult et veeti ninapidi ülejäänud viit heauskset kandidaati. Ehk oligi Lauri neist parim. (Evelyn Sepa nimelisel “konkursil”, kus lollitati seitset heauskset kandidaati, tean ma kindlalt, et osales inimene von Krahli ringkonnast, kes Sepale kultuuri mänedžmendis 1:0 ära teeks.)
Laari käekiri vägagi konarlik
Kuid kuidas kulges Laari valitsuse ajal Edelaraudtee müümine “tuntud Briti raudteefirmale”, kellest müügi käigus sai Vichmann & Pruuli? Kuidas õnnestus EÜEslasest Laaril “konkurss” ajalehe Rahva Hääl erastamisel, kus ka mina koos mitmekümne aktsionärina heauskse lollina kandideerisin ja kui kõikidest soovijatest kutsuti oksjonile vaid üks, EÜS-i liige Marek Strandberg, ja oksjoni korraldas EÜS-i liige Margus Kastehein? Nagu kaitsepolitsei uurimisel selgus, oli ka raha ajalehe ostmiseks andnud Laari valitsus — rublade näol. No aitäh, poisid. Kas Mart peab ikka veel Gruusias loenguid vabadusest ja võrdsetest võimalustest?
Aga nii palju ajaloost, see leht kadus turult kohe, kui rublaraha otsas. Tähtsam ja rahvusvaheline juhtum oli ikkagi otsus Eesti Raudtee ostjaks valida Angotti-Sposato pakkumine. Kelmidel polnud isegi tagatisraha 50 miljonit välja panna. Laari valitsuse tähelepanu juhiti sellele, et välismaalased pakkusid garantiiks mingit tühja offshore-firmat. Imekombel hääletasid Ismaaliidu tegelased ikkagi kelmid võitjateks. Erastamisagentuuri direktor Liivik läks hiljem küll vangi, aga mingit vastutust Isamaaliit oma juhtidelt ju ei nõudnud.
Nii et kui mina oleksin EÜS-i “kampsun” (ea ja õllekõhu poolest ju olengi), siis ma poliitilise avatuse puuduse üle viimasel ajal niiväga ei ahastaks. On hullematki talutud. Teie panus Eestile oli teedrajav, kuid teie mäss suubub mõnedes kabinettides riigitööl isamaa hüvanguks.
Mis saab Suurmõmmikust? Respublikaanid on ehmunud, nad on väga tundlikud reitingule. Rahvuskonservatiivne valija võib olla heitunud. Järelikult tuleb “poistebändil” taas rohkem valijat kuulama hakata. Ega valija ju ei noorene, ta vananeb!
Kaitseministril terendavad ees uued lahingud
Kaitseminister Mart Laari ootab ees lahing ohvitseride pensionide küsimuses (sotsiaaltagatiste seadus) ja kaitselahing rahapuuduse tingimustes. Nimelt ei piisa raha kogu Eesti Vabariigi 10-aastase kaitsestrateegia täitmiseks. Millestki tuleb loobuda. Radaritest, Jägala suurehitusest, tankidest? Põhiline, et tankide ostul jälle mingid Sposatod-Apananskid-Angottid kusagilt välja ei karga.
Kaitseministeeriumi hanked on ju magusad, ja nagu üks varasem kaitseminister mulle ütles — ka lihtsal sonaril on poole kallim hind, kui peale on löödud märk M (Military). Mäletame veel, kui Eesti Vabariik juba peaaegu oli vaenlase territooriumi seireks ostmas Prantsuse radareid, kui järsku 260-miljoniline hange hoopis ameeriklaste Lockheed Martinile suunati. Just sellised konkursid, ja mitte EÜS-lase Vahtre palkamine, saavad Laari proovikivideks.
Üks väike vastik proovikivi tuleb veel. Välisministeeriumist avaldatakse survet, et kaitseministeerium muudaks ära pronkssõduri lähedusse paigaldatud sildi, millel taas okupante osatatakse. Seal ootab üks rahvuslik mädamuna reformarite ja IRL-i ministeeriumide vahel. Olge mehed, matke see muna.
Aga suurtes asjades saab Laar hakkama. Kas pole Mart Laari puhul huvitav, et ta väikestes asjades libastub, silmad hakkavad luisates vilama, puterdamisele järgneb vahelejäämine — kuid riigiasjades rühib ta edasi. Mart pole stagnant. Ta teab kindlasti eakaaslastest paremini, millises suunas Eesti riiki tuleb moderniseerida. Ta toetab Aaviksood, sest Aaviksool on kiire, et suurte sammudega teha, mis Lukasel tegemata jäi.
Ja selles mõttes irisetakse Laari ning IRL-i kallal ilmaasjata, et need räägivad loosungitega ja saadavad valijatele õnnitluskirju. Moodsa poliitika juurde käivadki parteikontorid, poliittehnoloogid, feisbuk ja internetikommentaarid. Kui isegi “kampsunitest” ükskord partei peaks saama (kui noored tõesti töökohti ei paku), palkavad nad esimese asjana endast kaks korda nooremad kontoritöötajad, kes asja “ära teeksid”.
Ja kui Suurmõmmik näeb, et Palts & Pojad teda tuleva talve IRL-i suurkogul niikuinii enam ei toeta, kargab ta ehk ka ise sinna paati. Mis selle erakonna nimi oleks? Moodne Rahvuslus Väikeste Sigaduste Saatel? Aseesimeesteks Indrek Tarand ja Eerik-Niiles Kross (mõlemad EÜS). Presidendivalikuks ikkagi Ilves (EÜS). Kas pole sinimustvalge dream-come-true?
