Hannes Vanaküla: Ärimaailm on parasiitlik süsteem
Ärimaailma süsteemis saavad osad inimesed hüvesid mitte midagi tehes. Toon illustreeriva näite. Kaupmees transpordib kaupa tootjalt tarbijani. Tal on selle eest õigus küsida tasu. Aga kes ajab börsil raha kokku, see pole reaalselt midagi teinud.
Teine näide: me teame, et firmadel on omanik ja juhataja. Juhataja vastutab ja koordineerib. Ta teeb reaalselt midagi. Omanik on inimene, kes ei vastuta ja saab hüved mitte midagi tehes. Majandusmaailmas on omanik ja juht ühes isikus. Aga kui keegi saab tasuta hüved, siis automaatselt peab ju keegi tasuta tööd tegema. Loodus ei toida sellist süsteemi. Looduse ja planeedi seisukohast peab igaühel olema andev ja võttev pool. Süsteemid, mis ainult tarbivad, on looduse seisukohast parasiidid. Parasiidi ei saa looduselt tuge.
Kuna ärimaailm on parasiitlik süsteem, siis tekib küsimus, millest ta toitub? Vastus on lihtne, ta toitub rahvusegregoridest.
Rahvusegregor on nähtamatu maailm, mis aitab inimestel suhelda. Ta on teises reaalsuses ja seepärast ei saa teda mõõta füüsiliste mõõteriistadega. Aga ta mõjutab inimesi, sest elusolend eksisteerib mitmes reaalsuses korraga. Rahvusegregoris on kaks olulist osa: keel ja kultuur. Ilma keeleta inimesed ei mõistaks teineteist.
Ja me teame, et keel määrab meie mõtlemise ja see omakorda loob kultuuri. Kultuuri eesmärk on mõista maailma. Ta annab inimesele suhtluse ümbruse, teiste inimestega ja planeediga. Kui me jälgime ärimaailma arengut, siis ta sööb ära rahvuskultuurid. Mulle kurtis üks inimene, et vanasti, kui ta läks Inglismaalt Prantsusmaale, oli tunda, et ta astus teise maailma. Aga nüüd pole vahet, kui ühest riigist minna teise. Kõikjal on üks kultuur. Ja see tendents laieneb pidevalt.
Erinevad rahvused loobuvad kultuurist ja võtavad omaks parasiitliku ärikultuuri. Vaimselt vaadates inimene tõstab oma lilla egregori teisiku oma rahvusegregorist välja ja paneb selle ärimaailma. Reaalselt ta enam ei näe keskkonda ja teisi inimesi rahvuskultuuri seisukohast, vaid näeb, et kõike tuleb müüa vahetada. Inimene näeb kõike raha seisukohast. Kui vanasti inimene tahtis elukohta, siis ta mõtles, et kuidas ja millest ehitada maja ja keda appi kutsuda, siis nüüd mõtleb inimene, et kust laenu võtta, et saada elukoht. Inimesed ei suhtle enam otse omavahel, vaid suhtlevad läbi panga. Ja see võimaldab ärimaailma valitsejatelt võtta vahelt hüved endale. Aga maailma vahetus on ahvatlev. Kõik inimesed, kes vahetavad kultuuri keskkonda, need loodavad ärimaailmast saada tasuta hüved. Aga reaalselt muutuvad tasuta töötegijateks. Nüüd on juba raske sealt välja astuda. Inimesed on seotud võlgade ja kohustustega. Samas on nad müünud maha enda hingeosad. Nii, et nad ei suudagi enam iseseisvalt hakkama saada.
Maailma kodanikud on inimesed, kes toidavad ärimaailma valitsejaid. Aga ärimaailm vajab eelkõige enda säilitamiseks Rahvusegregori võnkekandaid. Kes nad on? Need on inimesed, kes ammutavad inimmudelkehast energiat ja toidavad rahvusegregori, visioonmaailma, läbi mille saavad inimesed suhelda üksteisega. Kui pole võnkekandjaid, siis aja jooksul hävineb rahvuskultuur ja suhtlus vastavas vormis kaob. Süsteemi järgi on neid inimesi igas rahvuses 24 meest ja 24 naist. Rahvuse suurus ei mängi siin rolli. Nendel inimestel on voli teha rahvuses muudatusi ja täiustusi. Nad on tugeva vaimuga inimesed. Rahvusegregor valib elanike seast välja kõige paremad ja ühilduvad nende inimestega. Ärimaailm tahab, et võnkekandjad loobuksid oma kultuuri toitmisest ja hakkaksid toitma ärimaailma. Vanasti meelitati võnkekandjad ahvatlustega ära. Neile pakuti rikkalikke hüvesid. Võnkekandja ei hoolinud enam oma rahvast vaid pidasid ennast maailma kodanikuks. Siis hakkas hääbuma kohalik rahvuskultuur ja laienes ärikultuur. Aga kui võnkekandja suri ära, siis ei saanud ta enam seda võnget edasi pärandada ja see hävitati planeedi poolt. Ja nüüd on vaja ärimaailmal allutada, alla neelata järgmine rahvus ja allutada kohalikud võnkekandjad.
Vanasti oli ärimaailma keskuseks Ameerika ühendriigid. Aga kuna Ameerika mandril pole võtta kõike võnkekandjaid, siis Ärimaailm tõi oma keskuse Euroopasse. Me tunneme seda EL-ina. Nüüd püütakse idaeuroopa rahvustelt võtta võnkekandjad ära. Kui vanasti meelitati ahvatlustega, siis praegune ärimaailm kasutab jõuvõtteid. Ta meelitab rahva oma maailma. Võnkekandjatel ei jää muud üle, kui tulla rahvale järgi. Aga kuna ärimaailm on ülbeks läinud ja arvab, et saab jõuga, siis osad võnkekandjad keelduvad toetamast EL. Ahvatluste tehnika on asendatud terrorismi tehnikaga. Ja see on ärimaailma viga. Ta teeb sama vea, nagu tegi omal ajal Hitlerlik saksamaa. Leidis, et on piisavalt kõva ja ei vaja abijõude.
Kui vaimselt vaadata ärimaailma, siis seal on auk sees. Ja see auk kajastub praegustes probleemis, mis EL kajastub kriisina. See tähendab seda, et üht tüüpi võnkekandjat neil pole. Täpsemalt on see inimene, kes suudab näha inimeste parameetrilisi erinevusi. Seda võnkekandjat on vaja selleks, et toimiks meeskonna töö.
Näiteks: suudab panna teadlase, tundeinimese, nõia ja firmaomaniku üheskoos üht asja tegema. Selline võnkekandja on Eestis olemas. Aga kuna seda meest on terroriseeritud ärimaailma poolt, siis see mees on nõus elama ennem üksi rahvusegregoris kui annab oma toe ELle. Oleks ärimaailm terrorismi asemel talle miljon eurot kinkinud, siis poleks ka Kreeka probleemi. Aga nüüd on hilja. Ja paistab, et nad ei leia seda meest ka Lätist ega Leedust. Paistab, et ka sealsed võnkekandjad on pahased EL peale. Kui ärimaailm ei leia vastavad müüdavat inimest, siis peagi tekib järgmine auk. Kui auke on juba 5-6 tükki, siis hakkabki lagunemise protsess pihta. Inimesed kaotav usu ärimaailmasse ja püüavad kolida tagasi rahvusegregoridesse. Loomulikult, kui on kuhugi enam minna.
Praegused poliitikud räägivad, et peame olema õnnelikud, et saame euro. Aga tegelikult on EL ellujäämiseks vaja, et eestlased ohverdaksid enda. Ja vaadake fakte. Kas me elu läks paremaks, kui astusime Euroopa Liitu? Ja euro ei tee me elu paremaks vaid toob probleeme ning kohustusi juurde.
