Hannes Hanso: Iisraeli ja Palestiina vastastikune usaldamatus on permanentne seisund
Natuke rohkem kui kolm aastat tagasi pani ennast Tuneesia ühes väiksemas linnas põlema noor mees, kellel sai kõigest kõrini. Tal ei lastud elada ja oma kärult juurvilju müüa. Sellele pealtnäha marginaalsele sündmusele järgnesid teised ja meie maailm muutus. Toimus araabia kevad.
Diktaatorid langesid ja rahvad juubeldasid. Optimismist sai kriis ja kriisist sai kaos. Kaosest sai sõda, mis Süüria puhul edasi kestab.
Sõda Iraagis šiiitliku valitsuse ja sunniitliku ISIS’i vahel, mida laguneva riigi nõrk keskvalitsus ilma välise abita kuidagi võita ei suuda, näitab, et kriis saab ainult süveneda.
Taaskord oleme olukorra ees, kus keegi asub regioonis riigipiire ületavat kalifaati ehitama. Kairos on uuesti võimul ülikondades kindralid. Liibüas poe justkui keegi võimul.
Üha autokraatlikum ja islamistlikum poliitika Türgis ning olematu võimalus, et konservatiivsest ja poolautoritaarsest peaministrist Erdoganist ei saa presidenti, regiooni tuleviku osas just erilist optimismi ei lisa.
Nokk kinni, saba lahti
Sellele kõigele lisanduvad juba klassikaliseks saanud Iisraeli ja Palestiina pinged – kahe riigi staatus, mis lubaks teoreetiliselt neutraalset kooseksisteerimist, ei ole aastatega grammivõrragi lähemale liikunud. Pigem vastupidi.
Palestiinlaste poliitiline organisatsioon Hamas ei ole tänaseni nõus leppima Iisraeli riigi kui legaalse üksusega. "E1" uusasunduspiirkond, mille ehitamist praegune Iisraeli peaminister Netanyahu toetab, lõikab lõplikult läbi maismaaühenudse Läänekalda ning Ida-Jeruusalemma vahel.
Palestiina riigi jaoks tähendab see lõplikku kabelimatsu ning nad lihtsalt ei saa sellist olukorda aktsepteerida. Israel blokeerib edukalt Palestiina kui riigi ÜRO täisliikmeks saamist. Klassikaline nokk kinni, saba lahti surnud ring. Vastastikune usaldamatus on permanentne seisund.
Mäletan, kuidas Iisraelis-Palestiinas jalgrattamatkal olles juudid lihtsalt ei suutnud uskuda, et ka Hebronisse võib rattaga sisse sõita ja sealt eluga välja tulla.
"Seal lastakse isegi rasedal naisel soolikad välja," arvati. "Te pole ju kuulikindlad. Teil pole relvigi," arvati samuti. See, et võib-olla just ilma kahe viimaseta ei olegi kellelgi sind põhjust rünnata ei mahtunud tol ajal võimalike variantide hulka. Vaevalt, et mahub tänagi.
Pinged, mis on kahe väga lähestikku elava kogukonna vahel sütena hõõgunud võivad igal hetkel plahvatada ulatuslikuks tulekahjuks.
Seda kas hiljutised juudi noorukite ja palestiina poisi tapmised on omavahel üleüldse seotud, ei tea hetkel ilmselt veel keegi. See aga ei takista mõlema kogukonna äärmuslikumaid elemente teineteise vastu raevukalt süüdistusi ja kive loopimast.
Iisrael on oma noorukite vägivaldse surma tõttu kohustatud tegutsema. Iisraeli avalikkus teab ilmeksimatult, et süüdi on Hamas. Täpselt samuti on nad sunnitud õhurünnakutega reageerima Hamasi kontrolli all olevast Gazast tulevatele mürskudele. Kolme iisraeli nooruki tapmisele järgnesid arvukad arreteerimised ja arestid.
Järgnenud palestiina nooruki röövimise ja tapmise süüdlane on palestiinlastele iseenesestmõistetavalt teada – need on juudi asunikud. Neile on selge, et peab juutidele vägivallaga vastama, sest muud valikut ei ole. Saadame Gazast mõned mürsud kättemaksuks...
Pada sõimab katelt
Pada sõimab katelt poliitika Iisraeli ja Palestiina vahel on toimunud aastakümneid ning jätkub ka täna. Tekkinud on kõik on kõiges süüdi olukord, kus õige ja vale on ammu-ammu segi läinud ning must-valgeid lahendusi pole.
Tõsi on, et mõõdukaid poliitikuid on mõlemal poolel, kuid alati domineerivad poliitilises diskursuses äärmuslikumad tegelased oma äärmuslikema käitumisega. Tegu on juba aastakümneid kestnud surnud ringiga, kus üha keerleva vägivallaratta pealt maha hüpata on väga keeruline kui mitte võimatu.
Tänast regiooni reaalsust arvestades näib, et ei oleks laiema rahvusvahelise üldsuse huvides, et juudi ja palestiina noorukite mõrvamine taasalustaks sündmuste jada, mis sarnaneks noore tuneesia turukaupmehe enesesüütamisega 2011. aastal.
Lennukikütust täis tankeril tikkudega ei mängita. See peaks määrama ära ka Euroopa Liidu, USA ja teiste riikide jõulise suhtumise praegusesse sündmuste arengusse.
