Ning teada lugu, et põhjast tõmbab ikka lõuna poole, näiteks Itaaliasse. 1088. aastal asutati siin esimene kõrgem õppeasutus Euroopas – Bologna ülikool. Alma Mater Studiorum asub endiselt keskaegsete võlvide all ning kutsub kokku haridusevalgust püüdvaid tudengeid kogu maailmast.

Ent kuidas kogu selle tuhandeaastase ajalooga hakkama saada, veelgi enam – kuidas ikka veel keskaja rütmis kulgeva linnaga toime tulla, ülikool ei õpeta. Kunstiajalugu, arhitektuuriajalugu, kirikuajalugu ootab ja ehmatab möödujat igal sammul. Iga maja räägib oma lugu ning teeb seda Itaaliale kohaselt hirmus lärmakalt. Arvukatel väljakutel on alati vähemalt üks pühakoda, mis lööb igal täis-, pool- ja veerandtunnil kella ja tuletab nii oma kumedal toonil meelde kaugete aegade hiilgust. Noh, tegelikult jätkub seda hiilgust tänapäevalgi, sest itaallased on uhke rahvas ja seda eriti Bolognas. Vahel tundub, et nad peavad oma linna sündmustest ja mõtetest paksu minevikku nii kiivalt endale, et sissetungijad võivad heaga eemale hoida. Matkige meid, kui tahate, aga õiget espressojoomist te ikka selgeks ei saa, sest meie oleme seda juba tuhat aastat teinud ja teeme ka edaspidi.

Aga vahel on ilus ka, eriti kui ühtlaselt oranžikaspunaseks võõbatud majadelt päike tagasi peegeldub või kui keegi linna peaväljakul pikoloflöödil tuntud ooperiviise mängib. Siis oled itaallaste uhkele peole lahkesti palutud, aga siiski vaid külalisena.

Kahtlemata tundub kodumaa siit vaadates rahuliku ja lihtsa kohana. Kahtlemata (ja väga klišeelikult) igatseb maitsemeel musta leiba. Kahtlemata otsin igalt poolt vähemasti vihjet Eestile. Teinekord piisab isegi külaskäigust Vene poodi, et müüjanna sõbralik “спасибо” mitmeks päevaks kõrvu magusalt püsima jääks.

Hiljuti toimus Bolognas dokumentaalfilmifestival, kus näidati muu hulgas ka Aljona Suržikova vastset Suur-Sõjamäe filmi. Nägin seda esimest korda ja ootusärevus oli suur. Poolakast kaaslane soovis samuti midagi koduselt idaeuroopalikku kogeda. Ja ehkki vähemalt kaks kolmandikku linateosest oli vene keeles, tundusid isegi datšade vahel pikutavad memmed, kaugelt paistev Tallinna lennujaam, sügisehall, ja mõistagi kohati üle terve saali kõlav eesti keel … nii kaunitena. Ja kangesti omana.