Riiki on juhitud äärmiselt hoolimatult. Kõikide otsuste puhul on enne tehtud ja seejärel vaadatud, mis edasi saab. Omariiklus, mis peaks päranduma põlvest põlve, on jagatud, tükeldatud ning maha müüdud kahekümne aastaga. Häbi on olla eestlane. On häbi oma rahva ja isamaa ees.

Tänane olukord on kriitilisem, kui arvata sooviks. Suurimaks probleemiks on lõhestunud ning äärmiselt kehvasti juhitav ühiskond. Aprillirahutused, ametnike ebaausus, ebaõiglane kohus, arutud klaassambad, majanduslangus, lisaks veel oskamatus kriisis käituda — iga päev ootaks, et riigi valitsus hakkaks viimaks ometi rääkima inimkeeli. Aga ei.

Peaministri eeskujul taovad poliitikud rusikatega vastu rinda, ülistavad üksteist ning lubavad „muusikat ja päästepaate kõigile“. See on vale. Mida varem tunnistab valitsus tehtud vigu ning astub erakorralisi samme, seda suurem on tõenäolisus, et „laev ei upu“.

Kuni roosa jutuvada jätkub, vajub riigikassa sisu koos tootmissektori ja maksutuludega järjest sügavamale ja sotsiaalsed probleemid süvenevad. Pahima vältimiseks on muidugi võimalus taas laenata, kuid peab mõistma, kui kehva olukorda me tulevad sugupõlved sellega asetame.

Tavaliselt astub vajalikud sammud riiki ohustavas kriisis rahva esimene esindaja, president, kes peaks valitsuse korrale kutsuma. Seni on Ilves vaid tühje sõnu teinud. Riigikogu esimees oleks teine, osaliselt erapooletu isik, kes suudaks algatada radikaalseid meetmeid. Seni on mõlemad rahvale ainult kannatlikkust soovitanud.

Teen ettepaneku moodustada ajutine juhtkogu, kes võtaks praeguse valitsuse asemel enese peale vastutuse riigi olukorra eest. Juhtkogusse peaksid kuuluma haritlased, majandusteadlased, juristid, sotsiaaltöötajad — oskustöölised poliitikute asemel.

Igast ülikoolist peaks sellesse paluma eri eluvaldkondade parteitud esindajad. Praegune tantsijate, sportlaste, ajakirjanike ja jutlustajate riigikogu peaks minema teenitud puhkusele. Kuni olukord normaliseerub.