Georg Trašanov: Mina, süüdimõistetu
Olgu öeldud, et erinevad väljaanded mõistsid mind prokuratuuri informatsiooni põhjal süüdi kohe, ammu enne kohtuotsust. Kohtu, mis on praeguseks määranud mulle arusaamatult karmi karistuse võrreldes teiste analoogsete juhtumitega.
Kas meie kohtusüsteem on ikkagi erapooletu? Milline on minupoolne nägemus sellest protsessist? Seda ma nüüd püüangi avalikustada.
Üle 10 aasta tagasi leppisin kokku oma hea tuttavaga, et osalen ühe kohaliku ettevõtte loomisel. Kuivõrd selle äriühingu omanike ringiga oli seotud isik, kellega meil olid põhimõttelised ja isiklikud vastuolud, otsustasin aga mitte astuda äriühingu aktsionäriks. Üldteada on, et isiklikud erimeelsused on parem lahutada ärilistest tegemistest, sest vastasel juhul sünnib sellest ainult palju tüli ja pahandust ka teistele partneritele.
Selleks andsin uue ettevõtte loomiseks 10 protsenti algkapitalist oma tuttavale ja tema kohustus mulle tagastama 10 protsenti ettevõtte müügitulust. Kuna tegemist oli isikuga, keda tundsin juba aastaid, piirdusime suulise kokkuleppega. Lõplik müügitulu oli aastaid hiljem ligikaudu 3 miljonit krooni, millest minu tulu oli ca 300 000 krooni. Just seda, oma raha, ma tagasi soovisin ja see raha mulle ka tagastati.
Kogu “jama”, kui seda kohtuprotsessi minu arvates hinnata, algas sellest, et ma ei saanud seda tulevikus tekkivat määratlemata tulu eelnevalt deklareerida. Seaduseandja lihtsalt pole sellist olukorda ette näinud ja tänase päevani ei ole seda õiguslikku arusaamatust ehk õigusselgusetust kõrvaldanud.
Kui riigivõim ei usalda oma rahvast ega ametnikke, peaks ta kehtestama täpse korra, kuidas kõik saaksid oma vara deklareerida. Parem olgu lauskontroll kui tänane ebamäärane olukord. Siis oleks ka minu kohtuprotsess sellisel kujul jäänud olemata, kui kehtinuks kindel ja selge kord, et iga ametiisik deklareerib ka tulevikus tekkiva hüpoteetilise tulu. Raha selle tehingu alusel tuleks kanda näiteks rahandus- või justiitsministeeriumi arvele ja viimane kontrolliks koos kapoga tehingu kõikki asjaolusid. Peale vastavat põhjalikku kontrolli otsustatakse, kas raha kantakse ametiisiku kontole või konfiskeeritakse.
Taoline kord välistaks ametiisikutele tehtavad etteheited korruptsioonis ja muudes sarnastes õigusrikkumistes. Kui sellise korra kohaselt oleks raha laekunud minu arvele, ei oleks riik saanud mulle hiljem teha etteheidet millegi varjamises või rikkumises.
Aga võib-olla riigivõim ei soovigi taolist ebamäärasust kõrvaldada, vähemasti jääb mulle taoline mulje. Selline taktika annab võimaluse riigiaparaadile vastavalt vajadusele “vabaneda” koalitsioonile või teatud parteile “sobimatust” ametnikust. Läbi kriminaalmenetluse, mille algatab prokuratuur ja mida menetlevad kohtud, on võimalik väga oskuslikult avalikkusega manipuleerida, luues endisele riigiametnikule mitte ainult sobimatu isiku, vaid ka vanglakaristust vääriva kurjategija kuvandi.
Kas selline võimalus tundub üksnes mulle usutav?
Reaalsus on hetkel selline nagu ta on — siseriiklikud kohtud on mind süüdi tunnistanud. Mul on kolm võimalust: kas leppida olukorraga, põgenda või edasi võidelda. Loodan siiralt, et olen tugev inimene ja jaksan edasi võidelda.
Ei tee oma jätkuvatest sammudest ka saladust.
Esmalt tuleb märkida, et tänaseks on tekkinud hoopis uus õiguslik olukord võrreldes kohtuprotsessi algusega. Nimelt jäi mul kokkulepitud summast 17 000 krooni saamata. Kuu aega tagasi esitasin ma selle alusel kohtusse tsiviilnõude isiku vastu, kes minult raha sai. Sellisest käigust informeerisin ma ka kohtuistungitel prokuröri ja kohtunikke, sest ma pole kedagi soovinud üllatada ega eksitada. Tsiviilkohus tegi laenusaajale ettepaneku võlgnevus koos kohtukuludega tasuda. Võlgnevus 17 000 krooni ning kohtukulud on minu pangakontole tänaseks päevaks ka kantud.
Loomulikult teavitasin sellest koheselt ka prokuröri ja soovisin tema seisukohta, kuidas kõnealuse rahaga käituda. Tegemist on ju sama tehingu alusel saadud rahaga. Täpsustuseks soovin lisada, et mitte kogu raha, mis mulle toodi võla katteks pole riik välja nõudnud. Sellest ka minu soov teada saada, kas 17 000 krooni kuulub mulle või riigile.
Õiguslikult on tekkinud nüüd ka uus vastuolu — kohtud vaidlevad omavahel. Tsiviilkohus tunnistas võlasuhet ja kriminaalkohus käsitles sama tehingut pistise ja altkäemaksuna. Viimase loogika järgi tegi tsiviilkohtunik laenusaajale ettepaneku jätkata pistise andmist. Taaskord ebanormaalne olukord.
Prokurör vastas oma kirjas mulle, et teda ei huvita tsiviilkohtu seisukoht ning prokuratuuri hinnangul on tegemist kuritegeliku rahaga, mille mina pean riigile andma. Taolist seisukohta võiks võrrelda näitega, kus majaomanik helistab politseisse ja ütleb, et tema kodu alumisel korrusel tegutseb varas, kes just praegu plasmatelerit aknast välja tõstab. Kui lähtuda prokuröri seisukohast, siis võiks politsei vastata majaomanikule, et võtke ta kinni ja tooge siia, küll meie siis juba teame, mida edasi teha.
Ilmselgelt saab iga inimene aru, et sellise olukorra tekkimine on võimatu, sest isegi kui eeldada, et tegemist võiks olla kuritegeliku rahaga, peab riigivõim ise algatama vastava menetluse, et seda raha minult välja nõuda. See annaks aga mulle esmakordselt võimaluse esitada kohtus oma seisukohad tsiviilsuhte olemasolust ja seda ka tõendada, sest kriminaalkohtud jätsid selle argumendi täielikult tähelepanuta.
Juhul, kui riigivõim alustab minu suhtes uut menetlust ja nõuab minule tagastatud viimase osa laenust sisse, siis esitan koheselt ka laenusaaja vastu uue tsiviilhagi, sest ma ei palunud pistist, vaid tahtsin oma raha tagasi. Ilmselgelt keeldub laenusaaja nüüd juba tasumast, väites, et tema on talle laenatud raha ära maksnud. Minu kriminaalmenetluses on ta kohtuväline isik ja prokurori seisukohad ei ole talle siduvad.
Eeltoodu pinnalt tekib uus põhjalik tsiviilvaidlus, kuhu taotlen kaasata kolmanda isikuna või tunnistajana prokuröri. Tsiviilkohtus peab ta oma süüdistuses toodud seisukohti põhjendama. Keeldumise korral on tsiviilõiguslikud tagajärjed riigile siduvad. Kummaline oleks olukord, kui tsiviilkohus tuvastab, et minu käitumine on olnud kooskõlas seadusega, eriti veel siis kui kriminaalkohtud on mind juba eelnevalt süüdi mõistnud. Kuni viimase ajani ei suutnud ma päriselt mõista, mida tähendab juristide lemmiklause: „kohtuteed on ettearvamatud.“ Täna olen olukorras, kus Tartu Maakohus on mu vangi mõistnud, samas kui Pärnu Maakohus on tunnistanud minu võlaõigussuhte olemasolu, mis välistaks õigusvastase teo.
Pealtnäha lihtne ja loogiline. Usun, et lugejatelegi arusaadav. Kahjuks on sellistes protsessides kaalul aga inimesele olulised põhiväärtused.
Teiseks minule oluliseks põhjuseks, miks ma edasi võitlen, on väga tõsine oht riigi tulevikule. Ajal, mil see protsess algas, olin ma kõrge riigiametnik, keda täitevvõim süüdistas tõsises kuriteos. Ma loodan, et suudan rahvusvahelistele kohtutele tõendada, et kui eriteenistuste ja siseriiklike kohtute poolt on alusetult ja teadlikult Eesti Vabariigi kõrge riigiametnik süüdi lavastatud, on tekkinud tõsine oht põhiseaduslikule korrale. See pole naljaasi, vaid tõsine rikkumine. Selle tõendamine ei ole minu õigus, vaid kohustus.
Tänases euroopalikus õigusruumis, kuhu me soovime kuuluda, saab isiku süüdi mõista vaid siis, kui tema tegevus on tunnistatud kuritegelikuks nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õiguse alusel. Viimane tähendab aga seda, et prokurör peab alati kontrollima, kas isikule etteheidetav tegu saab olla seadusevastane ka rahvusvahelisest õigusest tulenevalt.
Nagu eelnevalt viidatud puudub meil siseriiklikult kord, mille alusel ametiisik saaks deklareerida ka oma tulevast võimalikku tulu. See jätab aga prokuratuurile ja kohtutele ebamõistlikult suure tõlgendamisruumi, mis võib viia 4 aasta pikkuse vanglakaristuseni.
Euroopa õigusest tulenevalt on aga välistatud ebaselge õiguspraktika kasutamine isiku vastu. Eelnevast lähtuvalt olen veendunud, et oma raha tagasi küsimine ei saa üheski teises Euroopa riigis olla kuritegu, isegi siis mitte, kui sa oled riigiametnik.
Kui meenutada, et lisaks Eesti Vabariigi kodaniku staatusele oleme me ka Euroopa Liidu kodanikud, jõuame väga olulise tõsiasjani — lisaks siseriiklikele seadustele ja normidele kehtivad meil ka Euroopa Liidu seadused. Seda kogumit nimetatakse Euroopa Liidu õiguseks. Siseriiklike õiguste vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega, kohaldatakse viimast. Teisiti poleks ühtne Euroopa Liidu kodakondsus mõeldav! Vastasel korral reisides mööda Euroopa Liitu satuksime Euroopa Liidu õigusele tuginedes vastuollu mõne liikmesriigi siseriikliku õigusega. See tähendab rikkudes kehtivat siseriiklikku seadust, oleme muutunud kurjategijaks! Paljud lugejad pole sellele küsimusele kunagi mõelnud, kuid mõistavad, et selline olukord oleks ebanormaalne ja absurdne.
Euroopa Liidu õiguse üheks aluspõhimõtteks on printsiip, et riigivõimu saab teostada ainult seaduse alusel. Vaevalt, et selline põhimõte on üllatav, sest nii defineeriks õigusriiki iga arukas inimene. Kahjuks siinkohal jookseb üks nähtamatu joon, mida Eesti riigivõim on püüdnud aastaid varjata. Terviklik printsiip on järgmine- riigivõimu saab teostada seaduste alusel, mis on kooskõlas rahvuvaheliste seadustega.
Seega mitte iga seadus pole aluseks riigivõimu teostamiseks ja teiseks, mitte iga kehtiva seaduse rikkumine pole seaduserikkumine.
Tekib põhjendatud küsimus, et kuidas tuvastada, kas siseriiklik seadus on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides pole see probleem, sest seaduseandja on selle küsimuse lihtsalt ja tõhusalt lahendanud. Sellised õigusvaidlused on n-ö Konstitutsioonikohtu pädevusse antud.
Viimane lahendab kaebused väga kiiresti. Näitena võib tuua Leedu Vabariigi Konstitustsioonikohtu otsuse 10.01.2011, kus lahendati Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt 06.01.2011. tuvastatud inimõiguste rikkumine. Kogu protsess kestis vaid neli päeva.
Siseriiklike ja rahvusvaheliste õiguste vastuolu lahendamist käsitleb samuti Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon. Konventsiooni artiklis 13 seisab, Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. Tegemist on aga põhimõttega, millest on ilma Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat uurimata keeruline aru sada. Kuid nimetatud kohtulahendid on avaldatud vaid prantsuse ja inglise keeles, mis välistab tavainimesele võimaluse Euroopa (ja ka Eesti) kõige kõrgema kohtu seisukohtadega tutvumise.
Möödunud aasta 14. septembril Poola suhtes tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis (Subica vs Poola) on välja toodud printsiip, et juhul kui isik on esitanud väite, et tema Konventsioonis kaitstud inimõigusi rikuti, peab selle kaebuse lahendama kõrgeim kohus. Eestis peab sellise kaebuse lahendama Riigikohus kohtulahendiga. EIK leidis veel, et seni kuni seda kaebust pole kõrgema kohtuinstatntsi poolt lahendatud, on vaidlustatud seaduse kohaldamine isiku vastu iseseisev inimõiguste rikkumine.
Eelneva pika ja esmapilgul õiguslikult keeruka selgituse kokkuvõttena saan kindlalt väita, et minu, Georg Trašanovi, inimõigusi on siseriiklikult rikutud.
Olen kogu kohtuprotsessi jooksul väitnud, et siseriiklik õiguslik regulatsioon ei ole kooskõlas mulle rahvusvaheliste õigustega tagatud inimõigustega.
Tulenevalt Konventsioonist ja samuti Eesti Riigikohtu enda seisukohtadest, pidid minu kriminaalasja menetlevad kohtud esmalt lahendama põhimõttelise küsimuse, kas seadused mille alusel minu üle kohut mõisteti, vastavad rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetele, seda eriti olukorras, kus isik on esitanud põhjendatud kaebuse, et siseriiklik õigusnorm on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kahtlust ei tohiks olla, et ei saa kohaldada seadust, mille seaduslikkust pole ettenähtud korras kontrollitud.
Loodan siiralt, et minust, kui Valga maavanemast, ei saa järge paljudele tuntud Johannes Hindi kohtukaasusele. Nagu Johannes Hint, kes tugines oma tegevuses Liidu õigusele, kuid mõisteti siseriiklikult vangi, kus ta ka suri, olen ka mina olukorras, kus Euroopa Liidu õigusele tuginedes ootab mind ees väidetav vanglakaristus.
Eesti Vabariigis kehtestatud põhiseaduslikkuse järelvalve menetlus on ilmselgelt vastuolus Konventsiooniga. Seetõttu rikutakse Eesti Vabariigis inimõigusi iga päev. Veelgi hullem, seda tehakse teadlikult! Taoline seaduserikkumine toimub presidendi, Riigikohtu, riigikogu, valitsuse ja õiguskaitseorganite teadmisel ning nende endi poolt.
See on ka põhjus, miks Eestis käesoleval hetkel seda korda muuta ei saa. Vastasel korral variseks kokku enamik kohtuprotsesse ja süüdlastena tuleks vastust anda tänastel “süüdistajatel” ja “kohtumõistjatel” süüdistatuna süstemaatilises ja organiseeritud inimõiguste rikkumises. See on väga karm süüdistus. Olen veendunud, et suudan seda tõestada.
Ma ei soovi kellegile kätte maksta. Kahjuks ei suuda me tagada Eesti Vabariigis seaduslikku korda ja rahvusvaheliste õiguste toimimist, kui me süüdlasi vastutama ei pane. Loodan, et artikkel võib tekitada kasvõi ühes kohtunikus põhjendatud kahtluse kohtuotsuse seaduslikkuse üle, mis peaks minimaalselt häbitunde tekitama. See on minu jaoks juba suur saavutus.
Mõistan, et tee mis mul läbi tuleb käia, ei ole kerge. Annan sellest endale selgelt aru. Õnneks pole ma üksi, sest ka viimased Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad annavad mulle kindlust, et taolise ebaselge õiguse siseriiklik rakendamine ei saa olla kauakestev ega perspektiivne.
Lõppkokkuvõttes tahan ma seda, et sarnaselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, hakkaks ka Eesti Vabariigi kehtima euroopalik õigus — ametisik, kelle teadmisel, korraldusel või osavõtul rikuti inimõigusi, peab kandma vastutust.
Uskuge, piisab juba teadmisest, et Eesti Vabariigis inimõiguste rikkumiste eest eripensione ei maksta, ja süsteem muutub.
