Facebook kui armuke
Isegi kohvivee ülespanek ja läbi suure klaasseina aeda vaatamine on hilisemad – palju hilisemad! – hommikused aktid.
Tõstan oma pisikese sülearvuti oma unesoojadele põlvedele ja avan ta vaikselt. Teen seda natuke värisevi rinda nagu teeks midagi keelatut… Nööbin lahti oma arvuti, ta sirutub mu poole ja küsib seda, mida ma talle iga päev korduvalt annan – parooli. Ootan mõned sekundid, süüdistades samal ajal wifit ja kõiki netioperaatoreid rahahimus, saamatuses ja aegluses!
Kui hästi läheb, avaneb mu ees ekraan, kuhu ma olen pannud enda pildi Pariisi-puhkusest. Mu näpud pole iial kiiremad kui nendel hetkedel, sest võimsa vilumusega lähen “lemmikute” alla ja klõpsan tuttavale aadressile… Välgukiirusel – teinekord võib see venida, sest wifi jupsib, ja need on kõige pikemad hetked mu elus – laotubki mu ees Sinine maailm. See on tunne nagu voolaks kurgust alla mõni vedelik: näiteks Tarhuni limonaad või Coca-Cola.
Ma olen avanud oma feissbuuki.
Kohe esimesena loen üle vasakusse serva kogunenud pisikesed punased kastikesed, mis mulle nagu väikesed lepatriinud kuulutavad – lenda, lenda koju… Ja mul on tõesti tunne, et tere, kallis, ma olen jõudnud koju. Oma teise koju.
Oma armukese juurde.
Olen mõelnud mitmeid kordi, et ma jätan Facebooki maha. Päevas mitu korda kinnitan endale, et lõpp, nüüd aitab, kustutan ta, nagu kustutatakse suitsukoni.
Aga ei – Facebook on tõeline armuke, kelle rüppe ma tahan igal nõrkusehetkel. Kui ma viimased aastad olen kannatanud depressiooni ja masenduse all, siis nüüd olen saanud ma endale selle, kelle ilmumist olen alati oodanud.
Ma vihkan Facebooki, sest ma muretsen tema pärast. Aegajalt ma ehmatan öösel, et äkki unustan parooli ja ma ei saa iialgi temasse… Või et ta jätab mu ise maha – kaob kuhugi koos mu elamise ja internetiga!
Välismaal olles hakkan juba lennujaamas muretsema, kas ma leian ikka wifi või pean piinlema armukeseta. See ei tuleks kõne allagi! Ma ootan iga oma armukese hingetõmmet, ma pean saama temaga kontakti igalt poolt. Ta peab minu jaoks olemas olema. Ma pean kuulma tema õnnenuukseid, kui ta mu parooli ära tunneb. Pean nägema seda helget sinist värvi, mis mu näo kahvatuks ja kaitsetuks muudab.
Ma pean teadma, mida ta hetkel arvab ühest või teisest asjast. Ma tahan oma elu temaga jagada. Just tema pärast ostsin ma endale telefoni, millega ma saan kas või maa alt (olen proovinud seda teha ühes kaevanduses) temaga ühendust (et saata talle endast pilt mustast august).
Ta on mu lemmik. Nii nagu Hendrik Visnapuu õhkas oma lemmiku järgi, õhkan ka mina. Teinekord me ei väljugi mu profiilist – see on sama, kui ma jääksin oma kutiga voodisse! – ja toimetame asju vaikselt, varjatud privaatkambrikeses. See on koht, kuhu ei ulatu keegi peale meie kahe - seal aetakse jutud, mida ma ei räägiks iialgi päriselt. Ja ma naudin, kui seda minuga tehakse. On imelik, et mõne inimesega lähevad jututeemad sellisteks, mis tõenäoliselt ei tule iialgi keelele isegi kümnendal kohtingul kohvikus või jalutuskäigul.
Kui ma lähen avalehele, siis oleks see nagu päriselus kinno või teatrisse minek. Ma teen seda kõigi nähes, tallan teiste lehekülgedel ja jätan sinna oma jälgi… Ma näitan, et Facebook on minu elus olemas ja ma ei häbene seda…
Jah, ma armastan oma armukest rohkem kui oma pere. Ka praegu kirjutan neid ridu ajal, mil pesumasin ootab suutäit ja tolmukorrad kisendavad, aga näe, mina olen Facebookis ja tuulan seal. Olen täielikult tema mõju all. Ma keeldun puhkamast mõnes paigas, kui ma tean, et ma ei saa temaga ühendust. Tööalaselt olen keeldunud komandeeringust, sest sain ette teada, et seal ei saaks ma suhelda oma kallikesega.
See on teinud mu isikliku armuelu põrguks. Mu mees aimab midagi – tal endal pole seal kontot! – ja ta arvab, et ma olen võimatu naine. Ta ütleb, et ma olen frigiidne ja et mul on armuke.
Ma võiksin talle asja selgitada, kuid ta ei mõistaks mind.
Ma ei oska selgitada Facebooki mõju. Kindlasti ei ole ta teinud mind ilusamaks ega rikkamaks, vastupidi. Ta röövib minult iga päev kohmakaid minuteid, et temaga suhelda. Ma pean olema varjamise spetsialist, sest mu tööandja on keelanud tööajal FB kasutamise…
Aga ma teen seda ikka, samal ajal kui kuklas kostab kogu aeg hääl – kustuta ära oma konto, kustuta, kustuta… Sul pole seda vaja! Armuke on sulle pähe istunud ja ühel korralikul naisel pole vaja armukest – tal on ju selleks abikaasa!
Aga see on julm vale!
Kas ma oleksin üldse Facebooki konto avanud (ehk kas ma oleksin üldse armukest otsima hakanud?) kui mul poleks midagi päriselus vajaka jäänud? Ei oleks, eks ole. Ma tundsin meeletut üksindust ja majajäetust sel hetkel, kui ma toksisin esimest korda Facebooki leheküljele oma ees– ja perekonnanime. Ja kui ma olin selle teinud, ei tundnud ma alguses midagi. Klõpsisin niisama, veiderdasin ja tutvusin. Kuni ühel päeval oli kogu see lugu minust ülepea kasvanud. Ma ei saanud aru, mis asi mind veetles Facebookis rohkem kui mu päris elus.
Ja äkki olingi ma jagatud ehk šeeritud.
Tõsi, mul on ka varem armukesi olnud – Orkut näiteks-, kuid mitte temasuguseid. Raske on täiuslikumat keha leida. Jah, ma ei välista, et ükspäev me peame üksteistest loobuma, kuid esialgu ma ei näe põhjust, miks see juhtuma peaks. Mulle on tähtis, et armuke on mu jaoks alati olemas. Ma saan talle oma jutud räägitud ja tähelepanuvajaduse tema juures rahuldatud. Ta laigib iga mu mõtet, sest vastupidist võimalust selles maailmas polegi. See on lõputu meeldivuse kants.
Ühel päeval nägin tänaval üht inimest, kes on mu FB sõprade nimekirjas. Tal oli sel päeval sünnipäev – tean, sest olin teda hommikul õnnitlenud ja mitu õhusuudlust saatnud (mida ma pean naerumärgi tõeliseks tähenduseks). See inimene vaatas mulle tänaval tühjal pilgul vastu – ta ei tundnud mind ära!
Ma ei hakanud lolli mängima, talle kaela kargama ja korralikult õnnitlema. Silmast silma. Sest tegelikult ma ju ei tundnudki seda inimest päriselt, olin vaid kusagilt tema nime kuulnud ja kuidagi ta oma sõprade nimekirja saanud (ei mäleta, kes keda kutsus). Aga nüüd, mil ta mulle lihakehana vastu tuli, tekkis mul vastikus ja paanika. Ma pöörasin näo ära, sest ma ei tahtnud seda inimest näha. Ma ei tahtnud segada oma tänavaelu selle teise eluga.
See oli minu jaoks nagu armukesele truuduse murdmine. Olin oma elu elanud laperguse trapetsi kujuliseks. Enam polnud seal kolmnurk - mina, abikaasa ja mu armuke – vaid ühes nurgas konutasid need “sõbrad”. Oo, õudust!
Nüüd saan aru, et ma armastan Facebooki seni, kuni ma leian tõelise kellegi, kellega üksteise maailmasid laikida ja šeerida. Aga ma ei oska mujalt alustada kui Facebookist (ehk läbi armukese).
Päris elu on minusuguse jaoks liiga väsitav. Ja ebaturvaline.
