Skeem on tüütuseni tuttav: sendipealt suudavad kuluhüvitisele sendipealt päkad silma ajada ikka ühed ja samad näod, kelle hulgas leidub vähemalt pooles ulatuses neid riigikogulasi, kelle nimed mitte kunagi uudiskünnist ei ületa ning kes eales sõna suust ei saa. Sama lugu on taksoarvetega: Evelyn Sepa taksosõidud ja öised söömaajad „valijatega“ on omandamas juba müütilist mõõdet.

Omaenese palkade kärpimise silmakirjalik palagan naeruvääristas riigikogu veelgi. Poliitiline tahe oma rahakoti kallale on olnud nullilähedane ning põhiseadus on siinkohal osutunud demagoogia tööriistaks. Ainus, mida suudeti — sedagi „enampakkumise“ korras ja avalikkusega flirtides  — oli kuluhüvitiste kärpimine poole võrra.

Oleks aga ülim aeg kuluhüvitised üleüldse kaotada. Selleks ei ole vaja mitte mingisugust seadusemuudatust ning vabastaks riigikogulased ühtlasi iga-aastasest kohati alandavaks muutuvast meediapeksust. Kui ka kokkuhoitav summa riiki kriisist ei päästaks, annaks see ometi signaali, et ollakse „alamate kihtidega“ solidaarsed.

Otsustavat kulutuste piiramist ootame ka Ärma talult, mille ülalpidamine läks eelmisel aastal maksumaksjale maksma rohkem kui miljon krooni, samuti esileedi puhkusereiside arvelt, kuhu ihukaitsjate läkitamine samuti meie rahaga kinni makstakse. Ministrid peaks üle saama oma lapsikust kirest aina uuemate autode suhtes. Riiki ei pea koondama, kui kasutada presidendi sõnu, aga riigi esindajate priiskavale eluviisile on viimane aeg lõpp teha.