Evelin Andrespok: Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubadusteks
Maailmapanga president Robert Zoellick teatas enne sel nädalal Pariisis toimunud G20 kohtumist, et maailma toiduhindade tõus on sundinud 44 miljonit inimest ehk kogu Hispaania rahvaarvu jagu inimesi absoluutsesse vaesusesse. See on lisaks 900 miljonile inimesele, kes juba enne viimaseid hinnatõuse pidi iga päev tegema tööd ja minema magama tühja kõhuga. Need inimesed peavad ennast ära elatama veidi vähem kui ühe euroga päevas.
Maailmapanga viimaste uuringute kohaselt on näiteks üleilmne nisu hinna tõus otseselt mõjutanud nisu hinda mitmes riigis: kuue kuuga tõusis nisu hind Kõrgõstanis 50 protsenti, Bangladeshis 45 protsenti ja Mongoolias 33 protsenti. See tähendab, et mitmed pered ei suuda enam oma lapsi toita.
Zoellick pakkus oma ettekandes välja ka mitmed lahendused toidukriisi lahendamisele. Näiteks peaks rahvusvaheline kogukond suurendama toetust arengumaade väiketalunikele, parandama infrastruktuuri toidukauba turule transportimiseks, pakkuma toiduabi kõige haavatavamatele inimestele (eelkõige naistele ja lastele) ja aitama toiduprobleemide käes vaevlevatel riikidel panna paika kriisikäitumise mudeleid, et ekspordikeelud ja hindade manipuleerimine ei oleks esimesed vahendid kriisi leevendamiseks.
Mida arvab Eesti?
Jälgides käimasolevat valimisdebatti ja uurides valimisplatvorme tundub, et meie poliitikud on siinsest hinnatõusust rääkides sootuks unustanud seosed üleilmse toidukriisi ja teiste globaalsete väljakutsetega. Laiemalt võiks öelda, et Eesti poliitikute arusaam välispoliitikast ulatub heal juhul Kaukaasiani, kuid maailma vaeseimad riigid, eelkõige Saharast lõunasse jääva Aafrika omad, pole kaardile mahtunud.
Räägitakse küll Eesti diplomaatilise võimekuse ja rahvusliku kompetentsi arendamisest, kuid vähe on pakutud välja konkreetseid meetmeid tõsiste globaalsete probleemide, nagu toiduga kindlustatuse ja vaesuse, lahendamiseks.
Erakondade üheks populaarseimaks väiteks on, et nad toetavad väärtuspõhist (välis)poliitikat. Mainitakse inimõigusi, väärikaid töövõimalusi ning globaalset solidaarsust endast nõrgematega. Samas ei mainita kordagi õiglaste ülemaailmsete (mitte ainult EL siseste) kaubandussuhete loomise vajalikkust või arengukoostööd kui vahendit nende väärtuste tagamiseks.
IRL deklareerib näiteks lootustandvalt, et Eesti välispoliitiline missioon maailmas peab lähtuma vabaduse ja vastutuse tasakaalust ning teadmisest, et tugevama kohus on kaitsta nõrgemaid. Ka Rahvaliit on oma ideaaliks seadnud eetilise riigi, kus kõikide ühiskonna protsesside eesmärk on tõsta inimeste elukvaliteeti. Samas ei leia lähemal uurimisel kummagi platvormist plaane, mis vaataks kaugemale meie koduõuest ja naabri aiast.
Praeguse välisministri Urmas Paeti (RE) erakonna platvormist saame aga teada, et Eesti peab võtma jätkuvalt aktiivseid hoiakuid rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel. Lubaduste hulgast ei leia siiski ühtegi, mis pakuks sisulisi lahendusi näiteks äärmises vaesuses elavate naiste ja nende laste olukorra parandamiseks.
Reformierakonna, nagu ka teiste parteide enamuse visioon maailma arengust piirdubki tegelikult EL naabruspiirkonnaga, kus hoolimata meiega võrreldes madalamast elatustasemest on inimeste sissetulek siiski suurem kui üks euro päevas ja haigused nagu malaaria või tuberkuloos ei ohusta rahvastiku püsimajäämist. Tõeliselt suurte väljakutsetega ei tegeleta.
Läbivalt torkab parteide välispoliitiliste nägemuste puhul silma ka see, et välispoliitika ülim väärtus ja eesmärk on parandada Eesti majanduslikku olukorda. Selgeim näide sellest on Keskerakond, kes sarnaselt Reformierakonnaga lisab veel, et Eesti majandushuvide parimaks kaitseks peab tõhustama tegevust maailmamajanduses üha olulisemat rolli mängivates riikides nagu Hiina, India ja Brasiilia.
Rahvusvaheliselt kokku lepitud inimõigusi silmas pidades tahaks siiski teada, kuidas kavatsetakse tagada, et Eesti oma huvide eest seistes ei kahjustaks maailma vaeseimate ja nõrgimate riikide elanike elujõulisust ja inimväärse elu võimalusi.
Millist rolli mängivad näiteks Eesti välismajanduspoliitikas Hiinaga sealsed kodanikuõiguste piiramised? Teame, et Hiinas kasutatakse miljoneid lapsi odava tööjõuna, kuid tänastes välimisdebattide ei arutle ükski erakond selle üle, kuidas see teadmine peaks suunama Eesti majanduskoostööd Hiinaga.
Rääkides konkreetselt maailma toiduga kindlustatusest tahaks aga valijana teada, kuidas panevad erakonnad kaalukausile toiduhinnad Eestis ja Egiptuses või millisena need näevad Eesti rolli taoliste, rahva meeleheitest tingitud rahutuste ennetamisel, nagu oleme viimastel nädalatel näinud araabimaades. Euroopalikest väärtustest rääkijad siinkohal pahatihti Euroopa kaardi piirjoontest aga kaugemale mõelnud ei ole.
Rohelised osutavad oma põllumajanduspoliitika valimislubadustes, et on aeg mõista, et meil on vaid üks Eesti. Tegelikult võiks mõista, et meil on vaid üks planeet Maa ja et Eesti ei ole üksik saar, vaid et iga meie tegevus mõjutab otseselt inimeste elu üle kogu maailma.
Autor on Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert. Arengukoostöö Ümarlaud on 16 arengukoostöö valdkonnas tegutsevat Eesti kodanikuühendust ühendav katusorganisatsioon.
