Kuna üheksas ELi riigis on toit odavam, on kaupmeestel ka lihtne lahendus – käibemaks toiduainetelt tuleb kas kaotada või vähendada üheksa või neljateistkümne protsendini. Eurostat kinnitab, et Eestis ei ole käibemaksumäär üks Euroopa kõrgemaid ega ammugi mitte kõige kõrgem. Ungaris on käibemaksu määr 27 protsenti, erandiks piim ja pagaritooted. Taanis on käibemaksumäär 25 protsenti ning toiduainetele mingeid erandeid ei tehta.

Kuigi Iirimaal on käibemaksumäär enamikule toiduainetele null, on seal müüdav toit olnud aastaid Euroopa kallimate hulgas.

Soomes lubas Keskusta 2007. aasta parlamendivalimiste eel alandada käibemaksumäära toiduainetele 17 protsendilt 12-le. Rahvas tahtis odavamat toidukraami ja andis lubajatele oma hääle. Keset kõige sügavamat kriisi, 1. oktoobril 2009 langetati käibemaks toiduainetele 17-lt protsendilt 12-le. Paraku ei järgnenud maksualandusele viieprotsendist hindade odavnemist.

Maksualanduse efekt oli õhkõrn ja mõju kestus lühiajaline. Suuresti tänu kriisi järel paranenud ostujõule on toiduainete hinnad Soomes vaatamata olulisele maksualandusele hoopis kasvanud. Eesmärk jäi saavutamata, Soome riik kaotas palju vaesemate abistamiseks hädavajalikku maksuraha. Võitsid eelkõige rikkamad, kelle toiduainete ostukorv oli kallim ja külluslikum.

Järgmised valimised võitnud valitsus oli sunnitud suurendama protsendipunkti võrra nii käibemaksumäära tervikuna kui ka alandatud määra toiduainetele.

Maksuraha sotsiaalsfääri

Eestis suurendati 2009. aastal käibemaksumäära 18-lt protsendilt 20-le. Toiduainete hinnad olid Eestis 2008. aastal 81,4 protsenti ja 2010. aastal vaid 79,6 protsenti Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Kriisis vähenenud ostujõud alandas Eestis hindu tervikuna, koguni 13 kuud olid kriisis deflatsioonilised.

Hind turul kujuneb nõudmise ja pakkumise vahekorras, hinna kujundamine pole kaupmehe suvaotsus. Toidukaupade hindu mõjutavad paljud tegurid ja need hinnad võivad keskmiselt kallimaks minna isegi siis, kui käibemaksumäära vähendada. On kahtlane, et kaupmeeste lubadus alandada käibemaksumäära vähendamise järel toiduainete hindu, jätaks püsiva positiivse jälje tarbija rahakotti. Ei suutnud seda Soome kaupmehed, ei suuda ka meie omad. Ei maksa anda lubadusi, mida täita ei suudeta.

Kriisis kasvanud sotsiaalkuludega toimetulemiseks tõsteti käibemaksu määrasid paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Käibemaks on riigile oluline tuluallikas. Eestis laekub sellel aastal toiduainete käibemaksuna riigieelarvesse umbes 268 miljonit eurot. Summa on võrdne kolmveerandiga meie riigi avaliku korra ja julgeoleku kuludest või 80 protsendiga meie riigikaitse kuludest. Kui loobuda toiduainete käibemaksustamisest tervikuna, tuleks vähendada pensione 20 protsenti või tervishoiukulusid 30 protsenti.

Isegi juhul, kui kaupmehed oleksid võimelised kandma maksumäära vähenemine üle toiduainete hindade alanemisse, oleksid kaotajad need, kes vähem tarbivad, aga kellele riigi pakutavad teenused on hädavajalikud.

Ei ole mõistlik kärpida pensione ega ravikulusid, ei ole mõistlik jätta oma riiki politsei ega kaitseväeta. Mõistlik on jätkata ühetaolise, võimalikult väheste eranditega läbipaistva maksusüsteemiga. Sotsiaalpoliitikat saab teha ainult kokku kogutud maksudega. Käibemaksu erisuste abil ei ole see kusagil hästi õnnestunud. Toiduainete käibemaksu kaotamise supp pole söödav, mittesöödavat suppi pole mõtet üles soojendada.