Euroopa heidab Eestile ette loidust inimkaubandusega võitlemisel
Markile, 20ndates aastates töötule briti mehele, pakuti tööd ja tasuta eluaset, ent lõpuks leidis ta end töötamas orjust meenutavates tingimustes Rootsis. 18aastane Sophie, samuti Ühendkuningriigist, läks Itaaliasse meesterahvast sõbraga, kes seejärel sundis tüdrukut iga päev ennast müüma kuni 30 mehele. Selliseid ohvreid on palju - ELis on neid sadu tuhandeid ja maailmas miljoneid.
Kuigi Euroopas tehakse tihedamat koostööd meie aja orjuse − inimkaubanduse − vastu, on selles ebainimlikus kaubanduses ilmnemas uued tegevusmustrid. Kuritegelikud rühmitused kasutavad lapsi ära iga pool Euroopas. Täiskasvanuks saades on neil lastel suurem risk langeda taas inimkaubanduse ohvriks.
Meie ühiskonna kõige nõrgemad liikmed, nagu puudega inimesed, perevägivalla eest põgenevad naised või välismaal töötavate vanemate kodumaale mahajäänud lapsed, satuvad üha sagedamini kurjategijate sihtmärgiks. Ehkki naised moodustavad tõepoolest enamiku ohvritest, ei tee inimkaubitsejad oma ohvritel vahet − mehi sunnitakse raskele tööle, lapsi kerjama ja varastama ning tüdrukuid ja poisse kasutatakse ära seksuaalselt.
Inimkaubitsejad pääsevad puhtalt
Seda kõike juhtub ELis riikide sees ja piiriüleselt üha sagedamini, mistõttu Euroopa peab tegutsema ja võtma selle eest vastutuse. Euroopa Komisjon esitab täna viieaastase strateegia, et töötada inimkaubanduse kaotamise suunas. See aitab tihendada koostööd Euroopas ja ohvrid on selles seatud kõige tähtsamale kohale.
On kummastav, et inimkaubanduse juhtumid jõuavad Euroopa riikides vaid harva kohtusse ja inimkaubitsejate vastu tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arv on viimase paari aasta jooksul langenud (umbes 1500-lt 2008. aastal 1100-le kaks aastat hiljem). Siin on igal ELi riigil, sealhulgas ka Eestil, oluline vastutus selle eest, et tagada säärastele kohtuasjadele sellise kaalu andmine, mida need väärivad.
Samuti on oluline, et Eesti ratifitseeriks võimalikult kiiresti Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni.
Piiriülene inimkaubandus on valdkond, kus kõigil on lihtne näha Euroopa koostöö kasulikkust. Hoolimata majanduskriisist ja suurtest raskustest, millega Euroopa Liit vastamisi seisab, ühendavad meid ühised väärtused, nagu seismine inimõiguste eest ja ühiskonna nõrgimate liikmete kaitsmine. Olenemata praegusest kriisist ei tohi me neid väärtusi silmist lasta. Eurooplased nõustuvad, et ELi jaoks on oluline teha inimkaubanduse vastu koostööd − Eurobaromeetri uue uuringu kohaselt usub seda 93 % meist.
Ilma ostjateta puuduksid ohvrid
Seda silmas pidades on meil vaja suurendada pingutusi, tõhustada vahendeid ja õppida varasemate aastate arengutendentsidest. Euroopa Komisjoni täna esitletava strateegia prioriteedid ulatuvad suurema arvu kurjategijate kohtu ette toomisest ohvrite igakülgse aitamise ning uute mustrite ja tendentside mõistmiseni. Iga ELi riigi õiguskaitseorganid peaksid looma spetsiaalsed inimkaubandusega tegelevad riiklikud üksused. Need toimiksid kontaktpunktidena näiteks juhul, kui teise riigi ametiasutused vajavad oma käimasoleva juurdluse juures abi. Luuakse ka ELi liikmesriikide ja Europoli vahelised ühised uurimismeeskonnad.
Mis puutub politseitöösse, siis olulisem kui kunagi varem on uurida raha liikumist, see tähendab koguda tõendeid, uurides inimkaubitsejate finantsvarasid. Samuti on vaja pöörata suuremat tähelepanu selle tööstuse vahemeestele − korrumpeerunud ajutise töö vahendusfirmadele ja muudele sarnastele agentuuridele.
Euroopa on juba astunud samme õiges suunas. Eelmisel aastal võeti vastu ELi õigusakt, millega omistatakse sellistele kuritegudele kõigis Euroopa kohtutes võrdne raskusaste. Liikmesriikidele on nüüd seadusega pandud kohustus osutada ohvritele tervishoiuteenuseid ja pakkuda neile tuge. Ometi saab ja tuleb rohkem ära teha. Järgmisel aastal luuakse üleeuroopaline võrgustik, kuhu kuuluvad ohvrite toetamisele spetsialiseerunud asutused ja organisatsioonid. ELi vahenditest rahastatakse ka uuringuid selle kohta, kuidas kurjategijad oma värbamismeetodeid muudavad, keskendudes üha enam sotsiaalmeediale ja internetti ülespandavatele kuulutustele. Samuti on keskse tähtsusega, et me uuriksime inimkaubanduse nõudluse poolt. Ilma ostjateta puuduksid ka ohvrid.
Londoni politsei andmetel on inimkaubitsejate küüsis oleva lapse ostuhind Ühendkuningriigis 20 000 eurot, mida käsitletakse „võlana”, mida ohvreid võidakse seejärel sundida välja teenima. Hoolimata selliste laste haavatavusest puudub ELis ühine määratlus selle kohta, kuidas kõige paremini nende laste huvisid kaitsta ja milline peaks olema nende eestkostjate ja esindajate roll. Sellised suunised koostatakse nüüd ELi tasandil.
Siiski ei piisa vaid strateegia koostamisest. Lõppkokkuvõttes olenevad need meetmed ELi liikmesriikide poliitilisest tahtest ja ressurssidest, mis nad inimkaubanduse vastaseks võitluseks eraldavad. Kui soovime ohvrite ja Euroopa üldsuse jaoks õigluse jalule seada, ei tohi me seatud latti alla lasta. Inimkaubandus tuleb kaotada ja täna esitatud strateegiale toetudes saab EL teha koostööd selle eesmärgi saavutamiseks.
(Cecilia Malmström on Euroopa Komisjoni siseasjade volinik, Myria Vassiliadou on inimkaubanduse vastase võitluse ELi koordinaator.)
