Memento Mare, Estonia katastroofis hukkunute lähedasi ühendava ühingu juhatusse kuuluv Kalvik kaotas 1994. aasta tormisel sügisööl oma tütre ja väimehe. Kaotusvalu ei pannud teda aga käed rüpes istuma ja enesesse tõmbuma, vastupidi. Temast sai toona kuueaastase tütretütre ametlik hooldaja ja lähedaste ühingu aktivist.

„Ajal mil me Memento Marega liitusime, lootsime, et huku põhjused selgitatakse välja. Aga kõik need järeldused, mis hiljem tehti, on nii vastuolulised. Inimesed on pettunud selles loos,“ ütleb Kalvik 17 aastat hiljem.

Ta mõtleb hetke, enne kui ütleb, et kaldub ise siiski pigem uskuma ametliku uurimisraporti järeldusi. Kõhklustega. Kõhklusi tekitab see, kuidas Estonia õnnetuse poolt puudutatud riikide valitsused hiljem käitusid. Riigid on Estonia katastroofi järeltööd liiga vähe teinud.

„Loodeti tuukritele, kes käisid Estonial kas valitsuste loal või ilma. Loodeti, et avalikustatakse filmid, mis seal all tehti. Kui ühest vastust ei saadud, tekkis aastate jooksul ebakindlus ja ebausk: paljud ütlevad, et ega see tõde meie eluajal ei selgugi,“ seletab Kalvik.

On eestlase omapära, et kõiges kaheldakse, ütleb 71-aastane naine. Aga lähedasi kaotanutel on raske ka seetõttu, et ei ole konkreetsust.

„Ka Haapsalu lastekodu hukkunute omaste meeli painab see, et süüdlast nagu ei olekski.“

* * *

Memento Mare algusaastate suurest hukkunute omaste hulgast on tänaseks aktiivsemalt suhtlema jäänud sadakond. Kuna lõviosa tegevuse alguses saadud toetustest on ühing oma liikmetele ära jaganud, on tegevus hetkel juba üsna tagasihoidlik. Täna, nagu iga 28. septembri, keskpäeval korraldati siiski mälestusüritus hukkunute mälestusmärgi juures Rannavärava mäe jalamil. Eestlaste kõrval on sellest viimastel aastatel osa võtnud ka Estonia päästeoperatsioonis osalenud Soome päästjate esindajad.

„Eks me niimoodi, vaikselt, leinamegi koos,“ ütleb Kalvik nukra naeratusega.

Ta tuletab meelde, et rahvaarvuga võrreldes oli kaksiktornide häving 11. spetembril 2001 USA jaoks väiksem katastroof kui Estonia hukk Eestile.

„Aga meist kirjutatakse vähem, meid on palju vähem ja samas oleme me oma leinas kinnisemad. Me ju palju vähem elame väljapoole,“ nendib Anne Kalvik.

Memento Mare on kogu aeg ühendanud eakaid või vähemalt täiskasvanud inimesi: oma täiskasvanud lapse(d) kaotanud vanemaid või kaaslasest ilma jäänud täiskasvanuid. Kuid lisaks neile elab meie keskel veel üks rühm Estonia hukust julmalt puudutatud inimesi — Estonia orbe. Kalviku kodus üles kasvanud lapselaps on üks neist.

„See [Estonia hukk] on noortelt nõudnud väga palju… Tartus tean üht poissi, kes sai pärast Estoniat 10-aastaselt ajurabanduse. Ühes perekonnas oli kolm orbu, kellest noorim oli vaid kaheksakuine. Nad kõik on pidanud võitlema oma koha eest siin maailmas, mis ei ole lihtne isegi siis, kui vanemad alles on,“ ütleb Kalvik, raputab aeglaselt pead ja vaikib liigutusest. Vaikime mõlemad. Kiiret ei ole.

Tänaseks on enamik Estonia orbudest üle 20-aastased täiskasvanud. Võib-olla on raskeim aeg alles ees, kui kaotuse sügavus ja koletuslikkus hakkavad täies mõõdus kohale jõudma?

„Nad hakkasid seda kõike juba varakult tajuma. Rängim aeg oli vast 12-13-aastaselt, praeguseks hakkavad nad sellest juba üle saama,“ arvab Kalvik ja lisab:

„Seda hinnatavam on, kui nad on suutnud sellest kõigest üle olla ja olelusvõitluse võita. Eks inimene ongi loodud kannatama, võitlema… ja võitma.“

* * *

Üle tunni kestnud jutuajamise lõpetuseks küsin Anne Kalvikult, kas Eestonia katastroof tema hinnangul midagi ka muutis, kas sellest — nii julm kui see ka ei kostaks — miski ka paremuse poole muutus?

„Ma ei oskagi öelda… Veekindlaid vaheseinu autotekkidele ju ehitati, aga need lõhuti hiljem maha. Visiiride tugevus, päästeparvede mehhanismid… ma ei oska nende kohta öelda.“

„Üldinimlikus plaanis muutus aga see, et Eesti rahvas õppis kaasa tundma ja aitama. Täna saavad paljude õnnetuste läbi kannatanud kaasinimestelt hingelist ja moraalset, rahalistki tuge. Kui Estonia järel tuli suurem osa toetustest välismaalt, siis tänapäeval aitavad paljud eestlased kannatanuid,“ lisab Kalvik.

Kuid kas tal on veel midagi, mida ta sooviks seoses Estoniaga ära teha?

„1995. aastal käisime laevaga mälestusteenistusel Estonia uppumiskohas. Tahaks veel kord seal ära käia. Minu lapsed ju jäidki sinna,“ ütleb Kalvik ja vaikib taas.