Ervin Õunapuu: Emad ja nunnad
Emadepäeva autor Jarvis määras emaduse sümboliks nelgi, lille, mis kristlikus sümboolikas tähistab ema Maarjat. Punane nelgiõis märgib, et selle kandja ema elab, valge nelk annab teada, et ema on surnud.
Pole raske ette kujutada õnne, mis saabus nelgikasvatajate õuele — lilleäride sissetulekud muutusid nii tohutuks, et preili Jarvis alustas 1923. aastal kohtuhagi emadepäeva tähistamise keelustamiseks. Loomulikult lõppes asi fiaskoga, sest inimeste olulistele emotsioonidele rajatud päev, mille populaarsus aastatega järjest kasvas, tõi sisse muinasjutulisi summasid.
Emadepäeva Anna asus võitlusse, ta korraldas mitmeid aktsioone, asi väljus kontrolli alt ja preili Jarvis arreteeriti süüdistatuna „emade rahu häirimises“ — ta pidi mõne aja veetma trellide taga. Vanglast vabanenuna eemaldus naine senisest aktiivsest kirikuelust, ta ei abiellunud ega saanud lapsi. Tema moto „Emadepäev ei tohi kunagi saada rahakoti pidupäevaks, see peab jääma avatud südamete päevaks“ peaks kajama üle maailma, eriti täna, aga kuulda pole sosinatki, sest sügavate inimlike tunnetega äritsemine ei tunne eetilisi piire ja halastust.
Täpselt nagu jõuluajal, mil manitsetakse inimesi olema head, soojad ja armastavad, kerkib ka nüüd, emadepäeva eel, kõige esimesena küsimus: miks muutub osale inimestele ema tähtsaks ja sõna otseses mõttes kalliks ainult maikuu teisel pühapäeval? Miks mitte igal päeval aastas?
Kunstmuinasjuttude autorid ja nende levitajad vajavad kontsentratsiooni, siis torkavad nad teravamalt silma ja nende sõnum saab ülimusliku tähenduse. Armastuse ja igavese eluga kaubitsejad elavad iga võimu ajal muinasjutuliselt hästi — hirm, vähemalt uudishimu, müstilise teispoolsuse ja selle asukate ees on igaühel. Paavst Leo X on avalikult tunnistanud: „Millist mõõtmatut kasu ja muinasjutulisi hüvesid on meile toonud see väljamõeldis Jeesus Kristusest!“
Ühe müüdiga saab siduda uusi hüperfantaasiaid, viimasel ajal kostab järjest häälekamalt nõudmine nimetada Eesti Vabariik ümber Maarjamaaks. Religioosne mõtleja teatab oma veebiküljel: „Tähtis on, et eestlased Neitsi Maarja oma südameis jälle sellele aukohale seaksid, mis temale Looja tahtmise järgi kuulub. Et sõna „Maarjamaa“ eestlaste suus oma täie kõla ja mõtte tagasi võidaks. Et Maarjamaa laste elu võtaks suuna, mille meie Ema meile kätte näitab: „Ole Issanda sulane — Issanda piiga!“
Abu’l Ala (973-1057), endisaegse Süüria üks juhtivaid intellektuaale, on kirjutanud: „Maailmas elab kahte liiki inimesi: need, kel on ajud, aga pole religiooni, ja need, kel on religioon, aga pole ajusid.“ Olen Idamaa targaga ühte meelt. Tean, et inimene saab elada ilma usuta jumala(te)sse, võib elada ka ilma kunsti, kirjaoskuse, raamatute, teatri, muusika, isegi pükste ja saabasteta. Saab elada ka ilma käte ja jalgadeta. Inimene suudab elada ka ilma, et teda armastataks. Aga et seda kõike kogeda, selles veenduda, tuleb esmalt siia ilma sündida, ja selleks on vaja ema — lihast ema, mitte fantaasiamängude tegelast.
Emadepäeval ei saa ma mööda nunnadest, kes ise kutsuvad end Kristuse pruutideks. Tegelikult on nad naised, kes karistavad neid sünnitanud emasid — neil jäävad nägemata lapselapsed. Emad ei saa iial vanaemadeks tänu magusale ideele taevasest peiust. Kaasaegses Eestis on mitmeid nunnakloostreid, mille asukad tutvustavad meedias lahkesti iseennast ja kloostrielu, aga kui jutt läheb õdede tervisekindlustusele, haigekassale ja riigimaksudele, võetakse kasutusele kaitsekilp, mis teeb ründaja relvituks: „Vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi.“
Emadepäeva hommikul võiksid nunnad lugeda palve: „Armas taevaisa, anna mulle andeks minu laiskus omandada ilmalik haridus. Võta minult hirm saada lapsi, tee mulle selgeks perekonna ja kodu mõisted, ava minu silmad ja kõrvad, et suudaksin näha tõelist elu.“
Kristallristirahvas keeldub uskumast, et inimesed on tegelikult rampväsinud religionääride pealesurutavast sümbolismist ja hüperfantaasiatest.
Ave Alavainu kirjutab: „Ma elan elu, mille teises otsas surm.“ Punkt. Lihtne, ilus ja lootusetu. Ei mingeid ingleid ega paradiisimõnusid. Seesama lõplik teadmine, et pärast surma pole midagi ega kedagi, ongi elu mõte. Suurim õnn võiks olla teadmine, et elus on kõik tehtud nii hästi, et midagi pole vaja parandada. Selline selgus saabugu.
