Erkki Bahovski: “Vaba riigi tulek“ — raamat, mida kasutatakse ka tulevikus
Eduard Laamani „Eesti iseseisvuse sünd“ ilmus 1936. aastal, 18 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist; Tarmo Vahteri „Vaba riigi tulek“ 2011. aastal, 20 aastat pärast taasiseseisvuse väljakuulutamist.
Seega tundub ajavahemik 18-20 aastat olevat piisav, et heita pilk tagasi ühe riigi (taas)sünnile.
Muidugi on Laamani ja Vahteri teosed erinevad. Kui Laaman kirjutab ikka mitmest aastast, siis Vahter on koondanud oma raamatu kõige otsustavamale kuuele kuule. Laaman annab väga põhjaliku välispoliitilise tausta, Vahter aga keskendub kildudele, riivates samas ka välispoliitilist külge.
Ent ühendab neid kaht autorit üks — teosed on kirjutatud Eesti Vabariigi seisukohalt. Jäin sellele mõtlema siis, kui lugesin Delfist ajaloolase David Vseviovi arvamust, nagu poleks 1991. aasta sündmusi Eestis võimalik kajastada erapooletult, sest „kajastajateks on inimesed oma suhtumiste ja emotsioonidega“.
Vahteri raamat suudab minu arvates erapooletu kajastamisega toime tulla. „Vaba riigi tulek“ ei otsi vastust küsimusele, kas 1991. aasta taasiseseisvumise põhiarhitektiks oli Ülemnõukogu, Eesti Kongress, Edgar Savisaar, Arnold Rüütel või Lennart Meri. Tegelikult on ka Laaman juba vaikiva ajastu tingimustes hakkama saanud sama ülesandega — „Eesti iseseisvuse sünd“ ei näita näpuga, keda peaks Eesti rahvas enim vabariigi sünni eest tänama.
Teadlikult või teadmata on Vahter jälginud Saksa ajaloolase Leopold von Ranke kuulsat aksioomi ajaloolase kohta: er will blos zeigen, wie es eigentlich gewesen (ta soovib näidata, kuidas see tegelikult oli). Kusjuures arvestades töö mahtu, tuhnimist arhiivides ja lintide kuulamist, siis oleks võinud ka väga lihtsalt komistada: võtta välja üks dokument ja asuda sellest ennatlikke järeldusi tegema.
Kõnelesin Vahteri raamatust puhtjuhuslikult ühe inimesega, kes ajastut väga hästi tunneb. Temagi kinnitas, et mõni fakt tuli talle üllatusena, järelikult on raamatul mõte olemas ja tegemist pole taaskordse ülekirjutuse või olemasolevate raamatute kompilatsiooniga.
Minu jaoks olid küllalt rabavad kaks seika: kuidas 20. augustil 1991 polnud veel sugugi selge, et Ülemnõukogu iseseisvuse välja kuulutab, sest koostöö Eesti Kongressiga logises, ja teiseks, kui kardinaalselt muutus kümne päevaga suhtumine Balti riikide välisministritesse — endistest paariatest said korraga kõigi lemmikud. Arvestades, kui aeglased on just rahvusvahelistes suhetes tulema muutused, on säärane pööre enam kui imelik. Kujutage ette, et näiteks Iraani presidendist saaks 10 päeva jooksul populaarne tegelane, keda igale poole kutsutakse.
Tähtis on ka teadmine, et kuna Baltimaad olid paaria seisuses, tuli iseseisvus leida ikka otsestel läbirääkimistel Moskvaga. Ei olnud need mingid lääne jõud, kes meid iseseisvusele aitasid, vaid jonnakad Eesti poliitikud. Siin on kindlasti midagi ka tänapäeva välispoliitika jaoks.
Eks ajakirjanduski pälvib Vahteri kui ajakirjaniku sule läbi omajagu tähelepanu. Kui Edgar Savisaar kaebas oma raamatus „Peaminister“ juba toona kallutatud ajakirjanduse üle, siis Vahteri raamatus leiab ohtralt kaeblemist Eesti Kongressi poolt, kuidas ajakirjandus neid ignoreeris. Kelle poolt need ajakirjanikud siis õieti olid?
Muidugi saab raamatule ette heita, et see pole piisavalt süstemaatiline, kuid võib-olla pole see ka teose eesmärk. Vahter on suutnud siiski allikmaterjalide killud kokku kirjutada üheks tervikuks ja erinevalt mõne eesti ajaloolase puisest tekstist liigub siin tekst kohati kui trilleris. Kirjutamis- ja narratiivi loomise oskus maksab ka midagi.
Kõnekas on ka see, et autor pole äramärgitud raamatute seas maininud Kadri Musta (Simsoni) 2000. aastal ilmunud „Eesti iseseisvuspäeva sündi“. Rohkem polekski vist vaja öelda.
Aga läbi ei saa ka kriitikata. Miks, jumala pärast, miks pole Vahteri raamatul isikunimede registrit? Uskuge, see on raamat, mida hakkavad kasutama kooli- ja üliõpilased ning ka poliitikud. Lapata läbi terve raamat, leidmaks mõni poliitik kindlal ajahetkel, on parajalt tüütu tegevus. Lugeda igal juhul tasub.
Autor on ajaloolane ja ajakirjanik.
