Tundub, et Eesti-Soome suhetest teavad kõik kõike ja siin pole midagi uut avastada. Peaaegu igaühel meist oli taasiseseisvusaja algul või eel oma kodusoomlane, Põhja-Eestis sai vaadata Soome televisiooni ja praegu käivad kümned tuhanded eestlased Soomes tööl. Mida siin üldse veel uurida? Nii mõtlesin minagi, kui asusin kirjutama Euroopa ühisturu 20. aastapäeva raames tehtavale näitusele Eesti-Soome majandussuhetest tekste ja valima fotosid. Ülesanne paistis lihtsamast lihtsana.
Muidugi leiab tekste Eesti-Soome majandussuhetest, aga pole kõikehõlmavat ülevaadet selle kohta, mis siis viimase 20 aasta jooksul Eesti-Soome majandussuhetes aset leidis. Kusjuures tegemist ei oleks justkui salastatud alaga, kus näiteks 50 aastaks suletud arhiivid on oluline takistus tõese info saamisel.
Minu pakkumine on, et majandussuhted on tülikas ja mahukas ala ja selle uurimine nõuab aega ja vaeva. Lihtsam on tõesti kirjutada mõni kokaraamat või muljetada oma reisist mõnesse eksootilisse riiki.
Kuid küsimusi Eesti-Soome majandussuhete kohta on ju palju (näitus kraabib põgusalt vaid pealispinda, sest pole akadeemiline uurimus). Esitagem neist mõni: 1) mil määral olid Soome investeeringud Nõukogude ajal Eestisse sillaks investeeringutele taasiseseisvunud Eestisse; 2) kas Soome valitsus, mis suhtus taasiseseisvunud Eestisse teatud ettevaatlikkusega poliitikas, soosis kuidagi investeerimist Eestisse; 3) kes olid need inimesed Soomest, kes alustasid Eestiga äri ajamist – mis olid nende ajendid; 4) mis muutus siis, kui Soome sai Euroopa Liitu 1995. aastal (kaubanduse- ja tolli välispiir) ja siis, kui Eesti sai Euroopa Liitu 2004. aastal; 5) kui palju on Soome lähedus aidanud Eesti majandust ja missugune olnuks alternatiiv, kui Soomet polnuks; 6) kuidas muutusid Soome teatud stereotüüpsed hoiakud Eesti suhtes (mis viis viisavabaduseni jne); 7) kuidas Eestis ikkagi leidis aset erastamine ja ettevõtete müük Soome investoreile.
Näitust koostades meenus taas, kui palju on 20 aastaga muutunud. Inimesed panid endale öösel koha kinni, et alustada Soome viisasabas ootamist. Praegu oleme Soome vahet sõitnud juba viis aastat nii, et dokumente ei küsita. Soome lahte ületab aastas miljoneid inimesi. See on kõik ikkagi vägagi lühikese aja jooksul, eriti, kui vaadata laia maailma, kus mingid probleemid püsivad lahendamatuna aastakümneid. Ja siis on ühine raha, euro. Ehkki euroala kriis toob meieni üksnes negatiivseid uudiseid, piisab pilgust kaardile, et märgata Eesti ja Soome erandlikku seisundit – euroalas moodustavad need justkui euroala enklaavi, olles siinmail ainsad riigid, kus on euro.
Ühisturu 20. aastapäeva seostamine Eesti-Soome majandussuhetega võib tunduda kunstlik, kuid seda vaid esmapilgul. Nii ühisturu kui ka Eesti-Soome läbikäimise aluseks on inimeste soov võimalikult vabalt liikuda, elada ja töötada teises riigis. Sestap on ka Eesti-Soome suhtlemise aluseks olnud püüd suuremate vabaduste suunas ja ühisturu neli vabadust – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste liikumine – ongi Eesti-Soome läbikäimises realiseerunud. Mitte täielikult ja mitte eranditeta, kuid selleks tulebki tööd ühisturu parandamiseks edasi teha, sest nüüd on nii Eesti kui ka Soome osa sellest.
Alates sellest nädalast on Eesti ja Soome vahel sõitval Tallinki parvlaeval Superstar reisijatele uudistamiseks avatud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Ajaloomuuseumi koostööna valminud näitus „Viisasabast ühisrahani. Ühtne turg 20“, mis käsitlebki Eesti-Soome majandussuhteid.
