Erki Nool: Uskumatu, kui palju võib kõiges halvas olla süüdi keegi teine ja kui vähe sina ise
Muidugi, kui süda valutab, siis suu muretseb. Siis ei loe, et sama suuga ka süüakse. Tõsi, muret ongi palju ja mure pole naeruasi. Ainult et muresid on mitut sorti. Mitte kaugel meist käib sõda ja hukkuvad tuhanded. Meil aga on mõnede esmane mure, kas jooma peaks muru peal või naabri nina all.
Rahva tervis käib alla. Mõnedel on aga esmane mure, kas me ikka näeme euroopalikud välja. Hakkab juba tunduma, et eestlane olla on häbiasi. Et meil endil polegi enam omi väärtusi, tõekspidamisi ja traditsioone. Et kõiki neid tuleb tingimata neilt laenata, kel on. Kui ka mujal ollakse mõne väärtusega ise hädas.
Nõnda siis mujale minnaksegi, jahtima üht ja teist sorti väärtusi. Ühed häda sunnil, ja siin polegi midagi öelda. Teised ei tea, mille sunnil, aga tingimata mahajäänute poole sülitades. Emakeelt rikastatakse uue, ilkuva kõneviisiga.
Kõik see on muidugi juba olnud. Aastatel 1960-1979 läks üle 300 000 soomlase üle vee Rootsi, põhjustades kodumaal töötuse, maaelanike vähenemise, muudki paha. Põhjuski ikka seesama: kahe maa palga- ja elutaseme erinevused, ühesõnaga häda kodus ja pääs võõrsil.
Ka pole raske arvata, mis tundega mindi. Ent kas ka siis hurjutati minejaid või sõimasid minejad riiki? Ei tea. Küll teab, et ühel hetkel leidsid paljud rammusamate lihapottide juurest tagasitee koju.
Nii oli. Aga mis aitab see teadmine? Inimesed lähevad ära. Kõik soovivad, et ei mindaks, aga minnakse. Mis teha? Üks tark pakub rohuks üht, teine teist. Ja sinna asi jääbki. Otsekui usutaks, et kui soovid ja ütled, siis saabki kõik korda, et sõnategu ongi tegu ise. Nagu oleks tegemist mingi mõttemängulise, mitte majandusliku, inimeste elujärje küsimusega.
Ühed unistavad näiteks, et talendid tuleksid võõrsilt koju. Aga näe, ei nad tule. On hoopis vastupidi, siinsed talendid soovivad kogu hingest võõrsile. Üks neist kirjutab otse: „Kunagi lähen mujale, sest mulle ei sobi Eesti kliima. Mind teevad õnnetuks hallid pilved. Mulle sobib rohkem, kui aasta ringi on +20 kraadi." Ta eluunistuseks on ümberilmareis.
Ta ütleb, et kui kõik - seega siis praegune kõrge kunst - muutub talle ühel hetkel „tööks ehk selleks, mida peab tegema, mis on rutiinne ja igav, siis tuleb teha kannapööre ja liikuda edasi". Ja ongi meil jälle üks talent vähem...
Niisugune mure murrab inimest, kes on pea kolmekümnene, käinud läbi kõrged koolid ja on praegu täht seebiseriaalis. Ning kes ei tea, mis tähendab olla eestlane. „Siiamaani leiutan, mis see tähendada võiks," ütleb ta.
Sellele raskele küsimusele võinuks talle anda vastuse mees, keda meie keskel enam ei ole. Või õigemini on küll, unustamatuna. Esindades Eestit, oli ta kunagi olnud maailma esimene. Kuni üks teine riik võttis ja viis ta välismaale. Mitte lausa ümberilmareisile, aga igatahes sinna, kus ilmaolud olid +20 kraadist märksa allpool.
Tema talenti otsustati rakendada sunnitööl. Tema aga tahtis tagasi Eestisse, koju. Ta põgenes, võeti kinni, mõisteti surma, lõpuks saadeti rindele surema. Ta põgenes jälle. Ütles: „Ma ei saanud sinna jääda. Ma oleksin seal surnud." Ta võeti kodunt uuesti kinni ja taheti uuesti välismaale saata, sedapuhku ilmselt igaveseks. Ta nimi päästis ta sellest.
Sel mehel, Kristjan Palusalul, oli haridust kõigest neli klassi. Küllap oli ta siis trennis, kui muudele tarkust jagati.
Täna ütleb riigi rahadega maailmalinnas doktorit tegev talent, et ta veel ei tea, kas tahabki tulla tagasi Eestisse, kus on nii palju „sallimatust, hirmu ja viha". Nii see ongi. Ühele on Eesti üks, teisele ükskõik.
