Erki Kert riigiettevõtete börsile viimisest - püüaks ilma loosungiteta
Eelmisel nädalal lõid emotsioonid taas lõkkele, kui Eesti Päevaleht taaselustas arutelu riigi osalusega ettevõtete võimalikust börsil noteerimisest. Eelkõige käib siis jutt kolmest ettevõttest – Eesti Energiast, Eesti Postist ja Tallinna Sadamast.
Riigiettevõtete võimalik börsile viimine ei ole uus teema ei meie poliitiliste jõudude, ajakirjanike, arvamusliidrite ega lehelugejate jaoks. Sellest on räägitud aastaid ning mingil hetkel oli Eesti Energia noteerimine sisuliselt vaid ühe allkirja küsimus. Seetõttu peaks vähemalt teoreetiliselt olema täna pinnas soodsam selleks, et minevikus ikka ja jälle emotsioonide lõksu langenud arutelu võiks muutuda sisuliste argumentide esitamiseks ja kaalumiseks.
Erakätes oleva äriühingu börsiplaanidest rääkides on peamisteks argumentideks kas ettevõtte enda või omanike rahavajadus ning tihti ka pehmemad turunduslikud tegurid. Riigi osalusega ettevõtete puhul tuleb aga nimekirja pikendada ning seda eelkõige kohaliku kapitalituru arendamise argumendiga (üha enam peame siinjuures rääkima Balti ning mitte Tallinna börsist, kuna viimane on rahvusvahelisel tasandil selgelt liialt miniatuurseks üksuseks). Seega võib mõne riigiettevõtte börsile viimine olla mõttekas isegi juhul kui konkreetsel ettevõttel endal puudub karjuv täiendava kapitali kaasamise vajadus, kuna kapitalituru aktiviseerimine mõjub positiivselt kogu Eesti ettevõtluskeskkonnale (ja seega kaudselt tööhõivele ning riigi maksulaekumistele).
Mõttekas vaid suurettevõtete puhul
Sõltumata ettevõttest, tuleb börsile minnes arvestada, et me ei ela enam viie aasta taguse globaalse rahauputuse ja ülevoolava optimismi tingimustes. Arenevate turgude, sealhulgas Eesti ja laiemalt Baltikumi jaoks on see kaasa toonud olukorra, kus rahvusvaheliste investorite tähelepanu pälvimiseks peavad börsile viidavad ettevõtted olema piisavalt suured. Raske on korraldada IPO-t, kus investoritele pakutakse 10-20 mln euro eest aktsiaid. Selleks, et kohalike ettevõtete juhte Londonis, Frankfurdis või New Yorgis vastu võetaks, peaks kaasatava kapitali hulk olema kaks korda, paremal juhul isegi kolm või neli korda suurem. Siit jõuame tõdemuseni, et isegi kui eksisteeriks soov suurem hulk riigiettevõtteid börsile toimetada, võivad enamus neist paraku liialt väikesed olla. Seega räägime täna ikkagi eelkõige Eesti Energiast ja Tallinna Sadamast, samas kui Eesti Postil võib suurust nappida.
Veel tuleb arvestada, et ka kohaliku kapitalituru elustamiseks on tarvis noteerida just nimelt suuri ettevõtteid. 25 miljoni eurose turuväärtusega ettevõte Tallinna või Balti börse ei päästa ning regiooni sisuliselt olulist uut raha ei too. Eesti Telekomi täielikust ning TEO LT osalisest lahkumisest tekkinud augu täitmiseks on vaja kordades suuremaid tegijaid.
Eesti Energiast juttu tehes kostub alati justkui ühest suust kaks küsimust – kas mõttekam poleks mitte raha laenata ja mis küll saab meie energiajulgeolekust? Loomulikult on laenuraha odavam kui omanike kapital, aga vaadakem otsa Eesti Energia mahukale investeerimisprogrammile ja on ilmselge, et ilma täiendava omakapitali süstita Eesti Energia sellises koguses laenuraha kaasata ei suuda või ei ole see mõttekas, kuna tooks endaga kaasa krediidireitingu languse ning olemasolevate ja tulevaste kohustuste kallinemise. Seega peab omakapitaliga aitama riik või erainvestorid.
Börsileminekut tuleb emotsioonideta kaaluda
Energiajulgeoleku küsimus, või tegelikult laiemalt üldse kontrolli kaotamise oht ja muu sarnane temaatika, millest börsilemineku vastased alati esimese hooga raevukalt kinni haaravad, on aga väiksel järelemõtlemisel lihtsalt jabur. Müües börsil alla kolmandiku aktsiatest säilitab riik sisuliselt kogu otsustusjõu ning ka kuni 49,9% müümisega jääb kontroll ikkagi riigi kätte. Lisaks ei ole põhjust arvata, et kogu avalikult kaubeldav aktsiapakk kohe vaenulike osapoolte kätte liigub, mis veelgi enam peaks kontrolli kaotamise pärast muretsejaid rahustama.
Neile, kes vähegi olukorda globaalsetel finantsturgudel jälginud, on muidugi selge, et ettevõtte börsile viimiseks ei pruugi täna just sobivaim hetk olla – investorid on 24/7 saabuvast võlakriisi puudutavast infovoost väsinud ning istuvad pigem rahas kui otsivad sellele aktiivselt investeerimisvõimalusi. See ei tähenda, et börsile minek oleks võimatu. Küll aga võib see tähendada osaluse müümist madalama hinnaga kui tavapärastes turuoludes võimalik oleks.
Samas ei tohi sellest välja lugeda, et riigiettevõtete börsile viimisest ei oleks mõtet rääkida või veelgi enam, poleks põhjust protsessiga reaalselt algust teha. Tuleb arvestada, et IPO läbiviimiseks kuluv aeg võib ulatuda 12-18 kuuni (välja arvatud Eesti Energia, mille osas suur hulk eeltööst juba tehtud). Keegi meist ei tea, millal täpselt kapitaliturgudel olukord taas IPO-sõbralikuks muutub, kuid me saame tagada selle, et oleme tolleks hetkeks ettevalmistustega ühel pool ning suudame soodsatest turuvõimalustest nende tekkimisel koheselt kasu lõigata.
Ettevõtte börsile viimise otsus on kuiv ja pragmaatiline poolt- ja vastuargumentide kaalumise ülesanne. Riigi osalusega ettevõtetest rääkides on argumentide loetelu laiem kui eraettevõtte puhul, kuid vaatamata sellele peaks osaluste noteerimise otsus ja sellele eelnev arutelu lähtuma majanduslikest ning mitte poliitilistest eesmärkidest või sisutühjadest loosungitest. Ja nii palju kui võimalik tulekski arutelu pidada avalikkuse tähelepanu all, et lõpuks tehtavad otsused ei oleks kokkuvõttes sama üllatavad kui tänavatele joonistatud bussirajad.
