Sisserändajate temaatika on eestlaste jaoks väga emotsionaalne ning partei, mis seda tõsisemalt ja ratsionaalsemalt tõstatama hakkaks, tõmbaks endale kaela suure hulga valijate pahameele. Seda aga ei saa ükski partei endale lubada. Palju lollikindlam on lajatada lauda näiteks vana hea Vene ohu kaart.

Statistikaameti andmetel vähendas väljaränne Eesti rahvaarvu 2012. aastal 6629 inimese võrra ehk välja rändas 10 873 ja sisse 4244 inimest. Sealjuures tuleb seda sisserände numbrit pidada suures osas tagasirändeks, sest selle seas on ka need, kellel on varasem side Eestiga.

Teisisõnu - igal aastal rändab Eestist välja väikelinna jagu inimesi ning pole ühtki märki, et see trend hakkaks oluliselt muutuma.

Tulles tagasi poliitika juurde, näeme, et demograafilisi väljakutseid peetakse pigem teisejärguliseks teemaks ning arutletakse peamiselt talentide riiki meelitamise ja peretoetuste suurendamise üle. Mõlemad igihaljad teemad on põhimõtteliselt mõtlemine õiges suunas, kuid nende olemus läheb vastuollu reaalse olukorraga.

Esiteks, miks peaks Hiina talent tulema Eestisse, kui ta võib minna Rootsi või Kanadasse? Eestil puudub konkurentsieelis ning selle loomine nõuaks suuremaid muutusi, kui seni mõni otsustaval positsioonil olev partei on välja käinud.

Teiseks, kui suurt kasu on peretoetuste suurendamisest, kui eestlannad ei ole huvitatud laste saamisest või loovad pere pigem välismaal? Lisaks ei tohi unustada, et Eesti kuulub läänemaisesse kultuuriruumi, kus valitsevad väärtushinnangud ei soosi rahvastiku loomulikku juurdekasvu.

Alternatiivid sisserändele puuduvad

Eestil ei maksa unistada siia tormi jooksvatest silmapaistvatest talentidest. Suur võit oleks see, kui leiaks lihtsalt töökaid inimesi, kes makse maksma tuleksid ja aitaksid Eesti riiki toimimas hoida.

Esmajärjekorras tuleks kõvasti madalamale tuua või üldse ära kaotada kolmandatest riikidest saabuvate töötajate puhul rakendatav kohustuslik palgakoefitsient. Praegu tuleb maksta väljastpoolt Euroopa Liitu tööle tulnud inimesele vähemalt 1,24 kordset keskmist palka.

Selle tingimuse kaotamine või piiri alandamine aitaks tuua sisse madalamate kvalifikatsiooninõuetega töölisi, kellest on Eestis juba ammu mitmes valdkonnas puudus kätte jõudnud.

Loomulikult peaks üle vaatama ka haridussüsteemi võimekuse tegeleda sisserändajatega ning keeleõppeprogrammide ajakohasuse ja eesmärgipärasusega. Mõne aja eest viitas ka Tallinna Ülikooli keelekeskuse juhataja Tuuli Oder sellele, et keeleõpe metoodika on aegunud.

Kui näiteks kõrghariduse rahvusvaheliseks kasvamisega pole Eestis asjad kõige halvemad, siis arenguruumi on kõvasti. Tegelikult vajaks kogu teadusvaldkond rohkem riigipoolset tähelepanu, et oleks võimalik Eestisse tuua rahvusvahelist kompetentsi.

Samuti tuleks mõelda ka kolmandatest riikidest pärit inimestele mõeldud kutseharidusprogrammide loomisele ning mõningate ametite puhul ka nö otse tehases väljaõppe andmisele.

Kes siis Eestisse elama tuleksid?

Kolmandatest riikidest inimeste Eestisse meelitamine pole kättevõtmise korral kuigi raske, kuid problemaatiliseks võib kujuneda nende siin hoidmine. Kui tekib lihtne võimalus minna naaberriiki ja seal sama töö eest kaks korda rohkem teenida, siis otsustab ühte moodi nii Süüria, Vietnami või Eesti päritolu tööline.

Uustulnukate riigi külge ankurdamisele aitaks kaasa see, kui võõralt maalt tuldaks ära koos perekonnaga. Perekond koosneb teadupärast rohkem kui ühest liikmest ja kõigil neil tekivad uues keskkonnas uued sotsiaalsed suhted, mida on keerulisem hoobilt läbi raiuda, kui üksikisiku puhul.

Praegu saabub enamik uusimmigrante Eestisse Venemaalt ja Ukrainast, kuid Eestile tuleks kasuks  sisserändajate seltskonna muutumine natuke kirjumaks, sest siis lisanduks eesti- ja venekeelsetele  Eestile ka kolmas perspektiiv.

Ka tuleb paraku nentida, et kuigi venelased on eestlastega paljuski sarnased, ei tunne märkimisväärne osa neist erilist huvi enda tugevamast sidumisest Eesti ühiskonnaga. Kremli jõuline mõjutustegevus Eesti venekeelse elanikkonna suunal ei muuda seda olukorda kuidagi kergemaks.

Eestil on võimalus õppida Lääne-Euroopa riikide tehtud vigadest immigrantide riiki lubamise juures. Näiteks esimese käiguna võiks korraldada siseministeeriumi ametnikele väljasõidu Stockholmi ning seejärel arutleda, millise taustaga sisserändajatel on potentsiaal olla riigile kasulik ja millistel mitte nii väga.

Murelik eestlane võib kogu selle jutu peale küsida, mis saab siis eestlastest, kui siia igasuguseid võõraid tulema hakkab? Jätaksin selle vastuse väljamõtlemise küsija õlule ja nendiksin vaid seda, et vabade inimestena vabal maal on eestlastele praegu antud võimalus mõistlike otsuste langetamiseks ning tahaks loota, et nendes valikutes ei kaalu pahatihti võõravihas väljenduv alaväärsuskompleks üles Eesti riigi jätkusuutlikkust.